Poksija Ahti Pikkur: ma lähen King of Kingsile enda unistust teostama
Oktoobris toimuval võitluskunstisarja King of Kings Tallinna turniiril osaleb teiste võitlejate seas tosin Eestit esindavat sõdalast, kellest üks on viimastel aegadel väga häid matše teinud Ahti Pikkor, kes esialgsetel andmetel astub neljameheturniiri poolfinaalis vastu soomlasele Daniel Forsbergile. Enne seda aga sõidab poksija Hollandisse treeninglaagrisse.
Ahti, viimane Fightlandi matš oli Teile võidukas. Enne seda Te lubasite, et edasi tuleb King of Kings ja siis tuleb midagi, mis on Teie jaoks väga suur proovilepanek. Kui valmis Te täna selleks olete?
Mul on selline mõnus ärevuspinge sees. Väga mõnus. Ma ootan väga Hollandisse minekut. Ootan seda rasket treeninglaagrit, mis ees seisab. Ning ma ootan seda närvipinget, mis tuleb siis, kui võistluspäev ukse ees on. See on selline koht, kus tuleb olla mees, minna ja teha.
Te ei tee endiselt vastaste kohta väga palju taustauuringut, aga siin on Teil vastas maailma tšempionid. Kui palju Te sellel korral keskendute sellele, kes Teie vastas on?
Juba siis, kui mulle seda võimalust pakuti, vaatasin, kes seal on ja mida nad teevad. Olen juba näinud siin Aleksandrit Maksimi vastu ja Pavel on väga kaua pildis olnud. Danieli kohta ma nii palju ei tea. Eks mul on aega veel vaadata ka, aga teisel pool on väga tugevad poisid.
Enne viimast intervjuud ütlesite, et võtate asju täiskasvanulikumalt ja rahulikumalt. Kui küpseks poksijaks Te ennast täna peale?
Raske vastata. Viimasel ajal tunnen iga fight’iga, et arenen edasi ning mõistan, mida oleks võinud vähem ja mida rohkem teha. Selles osas tunnen, et olen küpseks saanud ja et analüüsimisvõime on enda puhul kasvanud. Vahepeal ei tahtnud mingitest vigadest kinni võtta, ei tahtnud nende kallal töötada, aga nüüd näen, et muudmoodi ei saa, kui juba sellisele tasemele jõuad. Peab lihtsalt enda vigade kallal töötama.
Viimast fight’i Fightlandil olete üle vaadanud?
Jah.
Mis vead olid ja mida Te nendest õppisite?
Tundsin, et kuna mul oli eelmise fight’iga nii lühike vahe, siis olin jooksmise poole unarusse jätnud. See jooksuga saavutatav vastupidavus oli sel korral puudu. Nüüd tean täpselt, mida ma tegema pean – pean lihtsalt natuke rohkem jooksma.
Kes on Teie tiimis, kellele Te soovite öelda “Aitäh!” või keda soovite tunnustada selle eest, et nad Teie kõrval on?
Kogu tiimi, kõigil on oma väike panus. Kõigil! Alati! Kõige rohkem olen tänulik muidugi neile samadele poistele – Hendrik, Maksim, Mirkko, Marko – kõigile, kes meil saalis on, kes iga päev ohverdavad midagi oma elust tulemuste jaoks. Kui neid saalis ei oleks, siis oleks meil raske trenni teha. Praegu on kõik olemas. Ja samuti ka tiimi puhul – Kevin, toetajad, sõbrad, perekond – kõik aitavad igatpidi ja igal pool. Kui poleks neid, siis ma ilmselt seda ei teeks, sest see on niigi raske ala. Kui keegi ei aitaks, siis oleks veel raskem.
Öelge midagi fännidele ka. Julgete Te midagi välja lubada?
Ma tahaks neile öelda seda, et ma lähen teostama enda unistust. See on olnud minu jaoks uskumatult raske tee. Aga ma olen jõudnud siia välja ja ma tunnen, et üks osa mu elus on saavutatud. Siia ma tahtsingi jõuda. Ma poleks kunagi uskunud, et ma siia jõuan, aga jõudsin! Tahangi lihtsalt Teile öelda, et ma lähen ja panen oma hinge sinna võitlusesse. Juhtugu, mis juhtub! Teadke, et see on minu jaoks üks unistustest.
