Fightlandi peamatšis kohtuvad Daniel Forsberg ja Hendrik Themas.

Klubist Turku Muay Thai pärit Forsberg on mitmekordne Soome meister. Augustis alistas ta Mõisaküla Fightil venelase Juri Orlovi.

Daniel, miks on teie hüüdnimi Rootslasetapja?

Ma pole tapnud ühtegi rootslast. (Naerab.) Ilmselt kuna olen võitnud nii paljusid Põhjamaade võitlejaid, eriti rootslasi.

Mida Hendrik Themasest teate?

Arvan, et karm võitlus tuleb.

Töötate psühhiaatriahaiglas. Aitab see vastaseid lugeda?

Ma ei usu. Võitlussport on äraarvamatu.

Kuidas töö kõrvalt võitlemiseks aega jääb?

Ma ei tee midagi muud.

Miks soovitada võitlussporti inimestele?

Enesekindlust annab. Pea on selgem. Arened isiksusena. Tervisele tuleb alati kasuks. Lisab ambitsioonikust, ambitsioone on aga vaja, sest siis on millegi poole püüelda. Võib-olla inspireerib võitluse vaatamine mõnda pealtvaatajat. Mul on kaks last ja kui nad näevad mind eesmärkide suunas liikumas, inspireerib see ka neid.

Ringo Tipp ajab elukaaslase hulluks võitlusspordihuviga

Fightlandi raskekaalu poksimatšis lähevad kokku Andrus Joa ja Ringo Tipp.

Ringo on Eesti meistrivõistluste medalist tai- ja kikkpoksis. Ta veab Viljandi klubi Kondor ja on Fightlandil debüüti tegeva Mick Paja treener. Samuti on tema treenitav viimase aja üks nimekamaid naisvõitlejaid Crista Padu. Me armastame Kondori videosid Youtube’is, sest need on alati hea kvaliteediga!

Millist rolli mängib võitlussport teie elus?

Tänu võitlusspordile sain oma elu korda. Kes teab, see teab, ei hakka minevikku siinkohal lahkama. Aga jah, ma elan ja hingan võitlussporti, isegi nii palju, et kohati ajan oma kalli elukaaslase natuke hulluks sellega.

Mida on andnud teile võidetud medalid ja kui suur oli töö nende taga?

Pigem algas tõsisem töö alles peale neid medaleid, alguses lahmisin suht tuhhi pealt.

Te tükk aega ei võistelnud. Kuidas leidsite tee tagasi ringi?

Otseselt pole nagu eemal olnudki, vähemalt oma peas mitte. Veebruaris sain Fightlandil esimeses raundis kämblaluumurru ja tänu sellele pidin mõnda aega rahulikumalt võtma. Just tegin Warrior Fightil poksimatši ühe leeduka vastu ja nüüd Fightland otsa. Siht on kogu aeg silme ees olnud.

Miks just Fightland ja sealne matš?

Fightland on ju äge üritus, viljandlaste seas kah suhteliselt populaarne, alati on oma inimesed kohal toetamas. Ahti Pikkur pakkus, et kas tahaksin madistada. Kuna käsi on juba enam-vähem, siis olin nõus. Arvasin, et olen Eestis kõik enda kaalus võistlevad vasakukäelised vastased saanud läbi proovida, aga näe, leiti veel üks.

Mida teie kaasaelajad matšil näha saavad?

Mind omas elemendis.

Marko Šultsi motiveerib tahe saada paremaks

Fightlandi K-1-matšis lähevad kokku Marko Šults ja Vitali Ussov (Läti).

Marko alistas eelmisel Fightlandil Pärnus Kenneth Simsoni. Mõisaküla Fightil augustis võitis ta Dmitri Tsvetkovi ja lõi kohe ikka nii sodiks, et Dmitri ei tõusnud pool minutit.  Järgmist vastast ta palju analüüsinud pole, kuid teab, et lätlane on kogenud ja poksitaustaga. „Ta lööb kätega palju ja on paremakäeline,“ räägib Šults.

Kuidas leidsid võitlusspordi?

Olen väiksest peale päris aktiivne ja sportlik inimene olnud. Võitlusspordi avastasin enda jaoks üsnagi varakult, filme, videosi vaadates. Tegelesin natuke karate ja džuudoga algklassides või lasteaia ajal umbes. Oli soov ka kikkpoksiga tegeleda, aga tollel ajal polnud see ala Eestis nii aktuaalne ja minu ema pidas seda ka liiga vägivaldseks. Aga kui olin umbes 15-aastane, siis õnneks see muutus. Läksin esimest korda taipoksitrenni ja see ala hakkas mulle kohe meeldima. Mingi seitse-kaheksa kuud läks mööda, siis pakuti, et võiks võistelda. Siiani olen võitlusspordiga tegelenud ja tegelen edaspidigi.

Mis motiveerib iga päev trenni minema?

Mind motiveerib tahe saada paremaks. Ma tean, et alati saan trennist häid emotsioone ja kuna ma ka võistlen, siis on hädavajalik palju trenni teha, et matšideks valmis olla.

Kui oluline on võitleja jaoks võistlusmatš?

Väga oluline, sest igast matšist õpid midagi ja võitleja jaoks ongi oluline saada kogemusi ja häid matše.

Millest õpid rohkem: kaotusest või võidust?

Kõige rohkem õpib kaotusest, kuna keegi ei mõtle eriti peale võitmist: ,,Miks ma võitsin?“ Põhjalikum eneseanalüüs on alati peale kaotust, kui tekib küsimus, et miks ma kaotasin või mida oleks võinud paremini teha.

Kuidas matšiks valmistud?

Matšiks valmistun trenni tehes: jooksutrennid tehnika- ja sparringutrennidega.

Kes su tiimi kuuluvad?

Tiimi kuuluvad kõik, kellega koos trenni teen regulaarselt. (Marko treenib Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias.)

Kes on iidolid?

Mul otseselt iidoleid pole, aga välismaal mulle meeldib jälgida üritustesarju UFC, Bellator, Glory, King of Kings jne. Kõiki võitlejaid ei jõuaks ära nimetada. Eesti sportlaste matšid huvitavad kõige rohkem.

Ahti Pikkur: ma võtan tõsiselt seda matši

Fightlandi poksimatšis lähevad kokku Henri Helemäe ja Ahti Pikkur.

Mehed, kes olnud Hendrik Themase nurgameeskond, lähevad nüüd omavahel vastamisi. Ahtil on tegelikult siit vähem võita: nad astusid ringi ka esimesel Mõisaküla Fightil, kikkpoksimatšis, ja siis Pikkur võitis. Aga ta pole mees, kes ütleks: „Kui medaleid siin jagatakse, siis andke mulle hõbe.“

Ta pole ammu võidelnud. Põsesarnaluumurd lõpetas kaheksa profimatši pidanud Ahti Pikkuri karjääri 2017. aastal (muide, teda ootas matš Daniel Forsbergiga) ja pärast seda on ta pidanud treeneriametit. Ta on renessansimees: mitmekordne Eesti juunioride meister korvpallis KK Pärnuga, teeb tantsumuusikat.

Kui Suur Papa veel tegutses selle nimega, produtseeris Ahti talle lood „Pätiplika“ ja „C’est La Vie“. Ahti osales „C’est La Vie“ videos. „Pätiplika“ video oli nii erootiline, et see võeti Youtube’ist maha kiiremini kui UFC matšid ja seda leiab nüüd vaid Vimeost. See biit on kuum!

Ahti, kas oled tagasi selleks, et jääda?

Midagi kindlat vastata ei saa, kuna elu ei lähe alati plaanitult, aga jään kindlasti fightsport’i juurde. Poksiringis on see hetkeseisuga tõesti viimane kord. Elus on uued väljakutsed ja sihid.

Miks otsustasid Fightlandil osaleda ja mida antud matš su jaoks tähendab?

Kui fightsport on olnud viimased kaheksa aastat mu elu sõna otseses mõttes, siis on raske sellest rutiinist päevapealt välja tulla. Nagu osa sinust oleks kadunud. Tühi tunne…  Otsus tuli enesedistsipliini kadumise tõttu ja motivatsiooni otsimise tulemusena. Ma arvan, et saab väärikalt ühe korra adrekat tunda veel. Siis süda rahul.

Kuidas oled matšiks valmistunud?

Siinkohal midagi uut ei ole. Samad vanad koti-, tehnika-, lapa-, sparri-, jõu- ja jooksutrennid. Jooksmisele olen rohkem rõhku pannud, üks hea sõber soovitas. Mehel peavad poksiringis head jalad all olema.

Kui suureks konkurendiks Henrit pead?

Jutud liiguvad, et ta võtab väga tõsiselt meie kohtumist ja pidi minema välismaale treeninglaagrisse või juba on seal. Ta on pikem, füüsise poolest kindlasti tugevam ja tema käes on kõik kaardid, et saada minust parem ettevalmistus. Eks näha ole, kui palju meest seekord ringi tuleb. Ma võtan tõsiselt seda matši ja kuna poksimatš on mu vana unistus, siis saab see põnev olema.

Mida sooviksid öelda fännidele? On midagi, mida nendelt matši ajal ootad?

Don’t blink… it might end before the bell.