GALERII! Ajakiri Golf viis gladiaatorid golfiareenile

Ühel hommikul rapub maa golfiväljakul kolmel põhjusel: korraldajate põlved nõtkuvad ootussabinast, Saksa Auto taksod sahisevad amortide äginal otse klubi ukse ette ning nendest sirutuvad kümme tammist jalga kõminal vastu maapinda. Lähemale astudes ning meeste ebainimlikust suurusest õigesti aru saades neelatad vaikselt. Minu algne plaan tutvustervituseks kätt suruda asendub abitu lehvitamisega. Tere!-hõige kukub välja otsekui kõri oleks kinni nööritud.

Saabuvad viis Eesti parimat rammumeest. Väga raske kahurvägi! Kas on tegu inimeste või masinatega, peab alles selguma – välispidiselt formaadilt meenutavad segu mõlemast. Tõsielulistel sündmustel põhineva loomingulise reportaaži meie aja gladiaatorite võitlusest iseendi, looduse ja golfiseadustega toome lugejani Jõelähtme golfiväljakult.

Kellega on tegu?

Vihmatuulisel hommikul on Jõelähtme otsekui Šotimaa maastikul värskes õhus, kus end häälestamas viisik koosseisus Andrus Murumets (35), Günther Siimenson (24), Raiko Borissov (25), Meelis Peil (26) ja Rauno Heinla (32) ja juba ruttab võõrustama Enrico Villo, keda golfaritele tutvustama ei pea.

Treeneri rahulikus tempos seletusi ning esimesi demonstreeritud asendeid hindavad õpilased kergitatud kulmudega, püüdes endid sarnastes poosides ette kujutada ning nagu selgub, siis mitte asjatult.

Esimene takistus ilmnebki, kui rammumehed ise kepi kätte võtavad. Käed! Kes oleks seda võinud arvata! Justnimelt käed, mille biitsepsid ja triitsepsid kokku on suuremad kui Vladimir Zirinovski pea (NB! Mitte tema aju), ei mahu lihtsalt lööjal vastu keha. Enricogi on hetkeks jahmunud, kuna taolise üüratu pisiasjaga pole kogenud juhendaja arvestada osanud.

Ent mehed ei heitu, üritavad Enrico sõnu kuulates ja tema nõtkliigutusi imiteerides endid pisemaks ja plastilisemaks teha, mis aga väga hästi ei õnnestu. Seda eriti siis, kui umbes neljandal harjutuse minutil lükatakse üksmeelselt joped seljast ning vägilased kui üks mees, valgetes polosärkides, pooside harjutamist jätkavad. Nüüd on härgade ülakehad paljastunud pea kogu reljeefsuses ning pealtvaatajad on päris rahul, et saavad ise keepide all peidus olla.

Alustamise talumatu kergus

Kuulda on esimesi hingeldusi, millele lisaks kohati veidra trajektoori võtnud pallidele lendub ka esimene pehme vandesõna. “Rohtu ei tohi palli ümbert ära kitkuda,” tuleb treenerilt korraldus. Meeste esimestest poolnaeratustest võib järeldada, et tegu on siiski lihast ja luust inimestega, kes ka nalja mõistavad.

Golfi karistus, lisalöök näiteks vettelöömise puhul, tekitab soovi uurida rammumeestelt, kuidas nende alal eksimuste eest karistatakse, aga ma ei julge.

Enrico jätkab viisakalt ja järjekindlalt nii seletamist, kui valele hoiakule tonksamist, koguni mõne mängija sõrmi õigesti ümber kepi surudes. Vapper Villo!

Võitlus jätkub. Temperatuur küündib õues 11 kraadini. Meeste omavaheline naljatlemine on lõppenud. Vaikides tammutakse ja aetakse taga 45 grammist palli. Õhus on tunda abitust. Meeste kipras kulmudest loeb selgelt välja värske teadmise, et toore jõuga pole väljakul midagi teha. Kuuendana joonel seisev Enrico, kes kalevipoegade kõrval kui kriipsujuku, lööb kordades kaugemale, täpsusest rääkimata. Mehed hakkavad nüüd esitama pärisküsimusi, mõistes, et selles mängus läheb vaja kokteili mõistusest ja teadmistest, mida treenitud keha vaid toetab.

Vanded ja palved

Pinge tõuseb ning kümne tuhande seni lennanud vanakuradi asemel pöördub esimene kangelane vanajumala poole: “Dziiiisas!” kaigub pea Peterburi maanteeni. Pole ka sellest pöördumisest vist kasu või ei! Siiski on! Kannatlikult ligineb peaingel Enrico ning seletab nii vea kui põhjuse üksipulgi lahti. Vägilane proovib ja kohe õnnestubki, misjärel soovib löögi autor juhendajat emmata. Õnneks leiab see aset vaid läbi pilgu.

Viisik mõjub jätkuvalt ebasportlikult, millist muljet tugevdab löögikoht otsekui polügoon – kõikjal ümberringi on märgid 50, 100, 250 ja muud sarnased. Õpilased näevad välja eriüksusena, kes palli lendu löömise järel golfikepi sõlme keeravad ning röökides paljakäsi väljakuvaenlaste kallale sööstavad. Sellised mürakarud tunduvad ohtlikumad just siis, kui relvad on maha pandud.

Harjutajate suust kostab esimesi kaebusi – selg jäänud algasendis haigeks. Enrico ei jää ka siin vastust võlgu ja lööb kaeblejal (riskides eluga) vastu valet hoiakupunkti ning elu läheb taas edasi. Kahju, et toimunut ei näe kadunud Toomas Uba, kes oleks talle omase kõiketeadva empaatiaga kõigi viie nägudest lugenud välja tumma abipalve jõumeestele omase vöörihma järele.

Võitlus esimeste loobumissoovidega

“Väga keeruline,” ei pea lõpuks üks vägilastest paljuks üles tunnistada. “Mina loobun,” ähvardab teine. Kas kujutate ette Sylvester Stallone’i valssi tantsimas? Täpselt sama toimub kõigil positsioonidel. Kui etikett ei keelaks, võtaks nüüd juba üksmeelselt punetav viisik särgid maha, mis sest, et kohalik kraadiklaas näitab nüüdseks 6. Kusjuures enam pole tähtis, kas plussi või miinust.

Enrico käib heatahtliku muigega järjekindlalt ühe puise poosi juurest teiseni ning otsekui võlub vigu vähemaks. Ka kepi süüdistamist on üha vähem kuulda nagu ka kingade. Treeneri suust kõlanud “Super!” kõlab esmakordselt 16ndal minutil ning paneb lööja heldima. Ülejäänud suletud suudest on kuulda kadedat urinat.

Loetud minutid hiljem viskavad kaks meest käelt kellad, mis mõjub nakkavalt – kõik vabastavad oma randmed. Enrico on solidaarne, tõmmates kätte labakindad. Kõik kuus ohkavad. Tõsi, sest motiiv võib neil olla erinev.

Pool tundi pärast algust

Tähelepanelik golfisõber võib täheldada veidravõitu kaasnähtusid rammumeeste proovi vaadates. Näiteks väljaku servades pesitsevad linnud kolivad närviliselt säutsudes oma pesasid mujale. Fotograaf läheb hasarti, kuna löögid ja reaktsioonid on tõepoolest muutumas vaatemängulisteks. Ilm jõuab langeda pluss viieni ning konjakimüüja teeniks kerge vaevaga keskmise varanduse.

Enrico õpetlikku “Raskus peab lõpuks jääma parema jala väikese varba peale!” on päeva ainus mööda külgi jooksnud tarkus, kuna meie kangelastel lihtsalt pole ühtki väikest varvast. “Rrrrraske spordiala,” kostub keskmise mängija suust, mida saadab üksmeelne mõmin paremalt ja vasakult. “Nii kui lased keha lõdvemaks, siis kohe sujub, pinges ei õnnestu üldse,” on teine vägilane järeldamas.

Lahing jätkub

Esimene rammumehe löödud pall kaob vilinal silmapiiri taha. Treener elavneb. “Viltu läheeeeb,” kõlab oie paremalt. Ülejäänud neli naeravad hüsteeriliselt. “Näeb välja lihtne, aga,” juhatatakse vasakpoolse musklimäe poolt sisse päeva esimene filosoofiline tera. “Ideaalne kaar!” hüüatab Enrico äkitselt, millise kiituse võtavad ilmete järgi otsustades omaks kolm äsjalöönut.

Uuritakse, et mis tüüpi vigastused golfaritel üldse esinevad. Enrico sõnul on randmed kõige õrnemad, mistõttu tuleb neid hoolsalt treenida. Headel golfaritel olevat just randmed ja käsivarred väga tugevad. “Tuharaid on samuti kogu aeg vaja,” lisab treener.

Seltskond rammumehi noogutab end teemas koduselt tundes – lihaste treenituse taha neil kindlasti miski ei jää.

Kõige eelneva tulemusel mängivad mehed nüüd vaikides minutit kümme Enrico ükshaaval õpetavate kepitehnikate saatel. “Üle mõelda ei tohi,” on treeneri viimased sõnad enne, kui palle minnakse korjama. Märkan teatud õudusega, et igal rammumehel mahub kämblasse korraga pingutamata 9-11 palli.

Esmaproovi järel

Jõelähtme klubi puhvetisaali naastes on viisik ilmselgelt rahul. Ilma tõttu on siin eriti õdus. Õhus on lausa poisikeselikult rõõmusägedat omavahelist kogetu jagamist. Palve peale, et kuidas ühe sõnaga debüüti kokku võtta, no kui peaks, kõlab kui ühest suust: “Valus!”

Ühispildil ollakse teenitult tublide nägudega ning rammumehed käsutavad fotole ka kogu korraldustiimi, keda kokku tervelt 14 inimest. Miski fotograaf Mõtuse näos, võib-olla tema igatsev pilk aknast välja tagasi radade poole, annab alust aimata, et järgmisel korral ta enam pildistamisega ei piirdu, vaid võtab ka ise kepi kätte.

Enrico sõnul võiksid jõumehed golfi mängida kõik, sest pallid lendasid ja tunnetus oli olemas. “Tänapäeva golfitipud on peaaegu kõik atleetliku kehaehitusega. Palli kõvasti ja kaugele löömine nõuab tugevat keha. Loomulikult nad ei ole oma lihaseid suureks ajanud, aga nad on siiski tugevad. Liiga suured lihased piiravad liigutusi, aga rammumehed saaksid golfi harrastada täiesti normaalsel tasemel.” Treener lõpetab tagasihoidlikult, kuid lootusrikkalt: “Mina ainult suunasin neid, aga nägin tõesti ilusaid sooritusi, mis olid esimese korra kohta muljetavaldavad.”

Lõpetuseks aga avame ajakirja Golf lugejale ülevaatliku kõrvutuse golfist ja rammumeeste alast nagu see neile endile tundub. Mis keelab golfiarmastajatelgi teist ala nuusutada ning sealt vajalikku õppida! Eesti vajab tugevaid golfareid.

Tõsiste jõumeeste mõtted

Andrus: Ideaalrammumehe puhul kehtib reegel, et mida suurem ja pikem, seda parem: keskmine pikkus 188 cm ja kaal ligi 140 kg. Sellisel juhul on kergem võistelda. Rammu ehk jõudu mõõdetakse võistlustel aja ja kilogrammidega, kes kiiremini asju – lennukid, rongid ja autod, hulgikaupa inimesteni välja – liigutab. On joostud 640 kg raskusega seljas.

Tavaliselt on rammumees ka isiksusena tugev, kuna nõrk inimene ei saa olla reeglina füüsiliselt tugev. Trenn aitab paljusid ka vaimselt. Muide, on ka rammunaisi!

Golf on vinge mäng. Raskeim oli asendite hoidmine. Põhjuseks suur kehakaal ja lihaste tugevus. Tõenäoliselt proovin veel, kuna see on vahva. Enrico õpetas kõike väga professionaalselt.

Günther: Eks maakeeli ole rammumees rohkem kui tugev maamees põllul kive tõstmas, kuid tänapäeval on sellest saanud sport. Kindlasti peavad olema tugevad jalad, selg ja õlad. Kui suudad ikka kõik võistlusalad lõpuni sooritada, on rammu küllaga. Kindlasti tuleb ka inimesena olla tugev ja vaimselt valmis olla võistlusteks, mis omakorda annab vaimujõudu ka tavaliseks eluks. Ja kui kord juba sellist sporti teed, mis ei ole kõigile meelt mööda, pead taluma ka kriitikat. Kui juba see tahtejõud on sees, et pead rassima ja tahad vedada selle 300-400 kg meremehe raami lõpuni, siis see tahtejõud ilmneb tavaeluski – püüdlused edasi eesmärgi poole.

Alati on hea abistada raskete asjade liigutamisel, transportimisel jne, kasutades enda tugevaks olemise eelist. Samas pole rammust mingit abi niidi ajamisel läbi nõelasilma ega sõjaväes vormile embleemi õmblemisel.

Esmamulje golfist oli hea. Polnud varem suurel väljakul olnud. Olnud on vaid kokkupuude minigolfiga. Üllatuseks oli raskem kui arvata võis – saada end igatpidi lõdvaks ja õigesse asendisse, et tabada palli. Mul õnnestus harjutamise kohta päris hästi ja pall lendas 100 m peale küll. Kindlasti on huvi veel proovida, aga kas ja kus, eks paistab. Juhendaja oli hea ja arusaadav, kõik toimis hästi.

Raiko: Rammumeheks võib pidada inimest, kellele meeldib ületada inimvõimete piire – tõsta suuri raskusi, mida tavainimene kindlasti ei suuda. Kasuks tulevad nii pikkus kui kaal. Nii pikkadel kui lühikestel on omad plussid ja miinused. Kaal on mõnikord kasuks ja mõnikord mitte. Rammumehel on raske leida endale parajaid riideid, kuna üldjuhul on ta ikka tavainimesest suurem.

Vaimselt peab olema tugev, sest tuleb ette olukordi, mil keha ütleb üht ja vaim teist ning seda just võistlusolukordades.

Golf jättis mulle väga positiivse mulje ja hakkas meeldima. Kui leian aega, siis kindlasti proovin veel. Raske oli algul pallile pihta saada, aga mõned head õpetussõnad Enrico poolt ja asi läks tunduvalt paremaks. Üllatav oli see, et ei oleks osanud ette kujutada, et mäng võib nii füüsiline olla.

Meelis: Kuna oleme väljaspool tavamõõte, on keeruline end mugavalt tunda lennukis või muudes sõiduvahendites. Arvan, et rammumees peab olema psüühiliselt isegi tugevam kui füüsiliselt.

Golf on väga mõnus mäng. Poleks uskunud, et pallile on nii raske pihta saada. Võimalusel kindlasti tahan veel mängida. Enrico on väga hea juhendaja. Kahju, et koolitus jäi nii lühikeseks.

Rauno: Loogiline, et mida rohkem jõudu, seda parem, kuid sellest alati ei piisa. Näiteks mina saan häid tulemusi ennekõike tänu oskustele. Olen kasutanud tehnikat igal alal – mõelnud alati, kuidas oleks lihtsam ja kuidas mitte kulutada liigselt jõudu ning olen seega järgmiseks alaks vähem väsinud. On selge, et kui olla suur ja tugev, siis ei tähenda see veel, et ka tavaelus on nii. Tavaelus on trenn vahel segavaks asjaoluks. Neid potentsiaalseid elukaaslasi on vähevõitu, kellele sobiks elustiil, kus mees on 5 korda nädalas trennis ja pidevalt nädalavahetustel võistlustel. Varem või hiljem tekivad probleemid. Teisalt on rammumehed head pereinimesed – ei käi pidevalt õllekates, ei joo jne, vaid on ikka perega. Vähemalt minu sõbrad on sellised. Jõumehe eelised tavaelus on lihtsad, s.t pidevalt on vaja ikka tõsta mõnda suuremat asja või liigutada midagi, milleks läheb tavaliselt vaja mitut inimest.  Meie saame sellega üksi hakkama. Muidugi on ju neidki olukordi, mil jõud tuleb pigem kahjuks kui abiks. Näiteks mutreid keerates olen need kas üle vindi või üldse puruks keeranud.

Mul polnud aimugi, et golf võib nii lahe olla ja seda eriti mõistagi siis, kui löök ilusti välja tuli. Esialgu tundus juhendajat jälgides küll võimatu sellisele pallile pihta saada, aga kui meie kord kätte jõudis, õnnestus mul kohe ja loomulikult siis oli see väga lahe. Juhendaja vindiga lööke veel järgi ei teinud, kuid pisiku sain sisse ja plaanin kindlasti veel mängima minna. Võikski selle rohelise kaardi ära teha, et rajale pääseda. Kogemus oli palju lahedam, kui ette kujutasin.

Georg Merilo

VAATA GALERIID!
Fotod: Tiit Mõtus