Brasiilia jui jitsu treener Sergio de Andrade Cabral: eestlase sõna maksab
Sergio de Andrade Cabral on sündinud Brasiilias ja omandanud merebioloogi ameti, kuid mingil eluperioodil siiski oma südamehäält jälginud ja spordikarjääri valinud mees on nüüd Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia treener. Ta on töötanud ja võidelnud Austraalias kuid täna töötab Sergio MMA ja Brasiilia jui jitsu treenerina Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias ning ta räägib, millised erinevused on eestlastel võrreldes teiste rahvustega.
Millised on põhilised väärtused, mida treenerina oma õpilastele üritate edasi anda?
Vaestes maades nagu Brasiilia, ei ole inimestel alati valikut teha seda, mida nad tahavad. Seal peab tegema mida iganes, et ellu jääda. Valima peab selle, mis toob rohkem raha sisse või mida su isa sulle pärandanud on.
Eestis aga on noortel inimesel see valik olemas, ei pea minema tänavale toitu müüma, et ise süüa saaks. Euroopas on lastel valikuvõimalus ja valitsus toetab seda. Brasiilias need asjad nii ei käi, ma ei saa üle ega ümber poliitikast ja lihtsalt pean sellest rääkima, Brasiilia on väga korrumpeerunud riik ja kui sul pole kõrval peret, kes sind toetab, ei ole sul mitte mingisuguseid valikuid. Võtame näiteks sportlased. Mitte ükski sportlane maailmas ei tee sporti raha pärast. Aga kui inimesel ei ole toetajaid, ei ole spordikarjäär võimalik. 90% sportlastest teeb sporti armastusest selle spordiala vastu, aga keegi peab maksma tema treeningute, riiete ja söögi eest. Brasiilias olen näinud tohutult andekaid sportlasi, kes ei ole saanud teha sportlasekarjääri, sest on pidanud minema tööle. Kuulus MMA võitleja P. J. Penn, on ise öelnud, et pole oma elu jooksul ühtegi päeva tööl käinud, ta on saanud teha seda, mida armastab, sest perekond on teda toetanud. Seega, vaesest perest tulnuna on ükskõik mis spordialal kordades raskem karjääri teha.
Lisaks Eestile olete elanud Ameerikas ja Austraalias, kas oskate välja tuua kultuurilised erinevused meie ja nende kultuuride vahel?
Minu kogemuse põhjal saan öelda, et mitteeestlasena ja mitte rääkides teie keelt, on väga raske võita teie usaldust. Usaldus treeneri ja õpilase vahel on heade tulemuste saavutamiseks väga tähtis. Aga see on teie ajalugu arvestades arusaadav, et võõraste rahvuste olemine teie territooriumil ei saa kohe usaldust tekitada. Ja mõistetav on ka kultuuride erinevus. Brasiilias on komme ka esmakohtumisel anda mõlemale põsele musi, Eestis aga surutakse kätt, mul võttis sellega harjumine kaua aega. Algul tundsin end tõrjutuna või püüdsin mõista, mida ma olen valesti teinud. Tänaseks päevaks olen mõistnud, et eestlased ei näita välja nii palju emotsioone ja nende usaldus tuleb välja teenida.
Mul oli just väga huvitav juhus, kui õppisin mäel suusatama ja olin ise treenitava rollis, meil hakkas treeneriga kohe jutt jooksma ja rääkisin talle, et olen ise ka treener, ja usaldusest, et kui raske on seda eestlastelt saada. Ta vaatas mulle silma ning küsis, et kas ma usaldan teda? Ma jäin korraks mõtlema ja vastasin, et ma usaldan sind saatma mind sinna mäe otsa, aga ma ei jätaks sind kunagi oma tütardega üksi. Usaldusega lihtsalt on nii, et see tuleb välja teenida, ennekõike tuleb inimesega tuttavaks saada ja aru saada, mis inimtüübiga tegu on. Usaldusel on palju erinevaid liike ja üheks neist on usaldus treeneri ja õpilase vahel. Õpilane peab uskuma treenerit, järgnema tema õpetustele ja usaldama päriselt. See võtab kõigil aega, aga eestlastel lihtsalt natukene rohkem.
Kas on eestlastes midagi sellist, mida sooviksite õpetada teistele rahvustele?
Eestlase sõna maksab. Kui inimene suudad kontrollida oma emotsioone, suudab ta kontrollida ka oma sõnu. Emotsioonikas inimene ei kontrolli, mida ta täpselt ütleb, ta lihtsalt tulistab järjest sõnu suust välja. Kui ma küsin midagi eestlaselt, siis ta alati mõtleb mõni sekund, enne kui saan vastuse, mina aga tulistan otse. Täna õpin ise oma emotsioone rohkem kontrollima. Teine asi, mis on eestlaste puhul imetlusväärne, on ausus. Ameerikas on kõik nii ülisõbralikud ja naeravad sinuga koos olles, kuid sa ei tea kunagi, mis juhtub, kui pöörad selja. Eestlane valib, keda ta endale sõbraks tahab, selleks kulub natuke aega, et päriselt teist õppima tundma, aga kui neile meeldida, sünnib sellest tõeline sõprus.
