Eksklusiivne intervjuu! Argo Ader: minusugust mürakat on väga raske treenida

Võitluskunstid koguvad Eestis aina populaarsust ja tõusuteel on ka üks parimaid õppekeskusi, Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia, kuhu jõuab üha enam uusi õpilasi. Osal neist on spordikogemused juba olemas, teised alustavad nullist. Argo Ader kuulub esimeste hulka – olles juba üle 20 aasta tegelenud kulturismi ja paljude muude spordialadega, otsustas ta nüüd sellesse nimistusse lisada ka klassikalise ja taipoksi, ning asus treenima just võitlusspordi akadeemias.

Argo, poksipisiku saite külge tegelikult juba Merekoolis – mis tol ajal tehtud sai?

Kui tol ajal poksitrenn tuli, siis 14-15-16-aastase poisina tekkis mul huvi, et peaks nagu rohkem midagi oskama kui lihtsalt niisama poksikotti kiigutada. Mäletan, et esimesed pool aastat oli trenn suhteliselt rutiinne ja üldfüüsiline ning poksikindad sai suhteliselt harva kätte. Võib-olla on ka see üks põhjus, miks ma alguses selle ala peal kaua ei püsinud – see ei pakkunud sellist naudingut nagu praegu, kus trenni minnes on sul kõik võimalused varustuse poole pealt olemas, kõik asjad on kättesaadavad. Kui nüüd teist korda poksiga tegelema ja Spartas käima hakkasin, oli esimene kontakt hoopis teine, hoopis paeluvam ning tekitas huvi, et tahaks kogu aeg rohkem ja rohkem. Selles mõttes on väga suur vahe sellel, mis oli tookord, 1986-87. aastatel ja mis on nüüd, aastal 2017. Ma arvan, et poks on spordialana praegu hästi populaarne, kuna ta on väga hästi kättesaadav ja samas ka huvitav.

Kui teist korda poksiga tegelema hakkasin, oli esimene kontakt hoopis teine, hoopis paeluvam ning tekitas huvi, et tahaks kogu aeg rohkem ja rohkem.

Kaaluprobleeme Teil kindlasti ei olnud, võhmaga on Teil kõik korras – kust selline idee 3 kuud tagasi tuli, et võtta nüüd kätte ja minna poksitrenni?

See mõte oli mul tegelikult juba väga ammu. Kui Sparta avati ja Kevin oma spordialaga sinna tuli, siis kuskil kukla taga oli see mõte kogu aeg, et läheks prooviks uuesti. Aga kuna sel hetkel tegelesin tipptasemel kulturismiga, siis seda aega lihtsalt ei jätkunud – töö tahtis tegemist ja pere tahtis tähelepanu ning siis veel sport omaette – kõike seda korraga ei saa. Aga kogu aeg kuskil tagataskus see tahtmine oli, et tahaks minna, tahaks proovida, tahaks uuesti vaadata, kuidas praegu asjad käivad ja mis vahe on tulnud sellest ajast, kui ma alustasin, ja mis on praegu. Käisin kogu aeg piilumas ning mida kauem Sparta avatud oli, seda rohkem õppisin Kevinit ja teisi treenereid tundma. Lõpuks tundsin neid juba väga hästi ja nad ka ise kutsusid, et tule proovi, aga ikkagi siis ma ei saanud ja ei läinud. Nüüd siis lõpuks võtsin ennast kokku ja sai see asi ära tehtud.

Kukla taga oli see mõte kogu aeg, et läheks prooviks uuesti.

Te olete väga õige mees, ütlemaks füüsilise poole pealt – kui raske see trenn on? Kui võhmale see võtab?

Ma ütleksin, et see on nii raske trenn, et kui ma selle treeningu lõpetan, siis ma tavaliselt umbes kaks tundi ei suuda mitte midagi teha. Ma ei suuda süüa, ma ei suuda juua, ma ei suuda tööd teha, sest ma lihtsalt tahaksin olla, tahaksin taastuda, tahaksin pikali visata. See on niivõrd raske, eriti kui sa veel ka pühendad ennast alale. Iga naine või mees, kes on tegelenud tippspordiga, see ei jäta – ta tahab ikka viimast võtta, tahab maksimumi, tahab pingutada. Ja kui treener ütleb, et nüüd pane ja tee, siis lõpptulemus ongi see, et sa oled siruli maas ja vajad taastumiseks vähemalt paar tundi. Aga see läheb üle – söögiisu tuleb tagasi, taastud ära ja siis juba mõtled, et kahe päeva pärast on jälle uus trenn ja tahad sinna jälle minna ning kõik kordub jälle. Midagi kergemaks nagu ei lähe – mida paremaks sa saad, seda raskemaks trennid lähevad. See on selline surnud ring. Aga see kõik on hästi põnev ja mõnus.

See on nii raske trenn, et kui ma selle treeningu lõpetan, siis ma tavaliselt umbes kaks tundi ei suuda mitte midagi teha.

Ei saa üle ega ümber võitluskunstide filosoofiast, kui sellega tegelema hakkad – kuidas on poksitreeningud emotsionaalsel tasandil Teid mõjutanud või muutnud? Emotsioone? Mõtlemist?

Ma ei ole kunagi selline kakleja tüüp olnud – ma ei ole kunagi pidanud kellegagi kaklema või millegi nimel võitlema. Niisiis ei ole ma ka kunagi mõelnud selle peale, et ma lähen sellepärast nüüd trenni, et olla kusagil tänava peal tugev. Kindlasti on emotsionaalselt üks põhjuseid see, et oma lähedaste eest seista, kui selleks peaks vajadus tekkima. Nagu mu treener Ahti Pikkur ütleb: “Argo – vaata, et sa ei lähe kellegagi kaklema. Su käsi on nii raske, et see võib väga palju haiget teha ja sa võid pärast väga palju kahetseda”. See käib asja juurde, et sa mõtled selle peale, et ei tee seda trenni sellepärast, et kellelegi kolakat anda, vaid ikkagi selle pärast, et enda füüsist ja oskusi parandada – just see ongi see, mida ma tahan. Ma tahan osata lihtsalt enda jaoks, et ma tean, kuidas täpselt see käib. Minusugust mürakat on väga raske treenida, et liigutused tuleksid õigesti. Need käed ja need jalad on nii rasked – et panna nad koos kõik õigesti liikuma, võtab aega. Aga see on huvitav – mitte ainult mulle, vaid ka treenerile – kuidas sellist lihamäge liikuma ja poksima panna. Ma arvan, et see tulemus võib lõpuks päris hea olla.

Kindlasti on emotsionaalselt üks põhjuseid see, et oma lähedaste eest seista, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Milline treener Ahti on?

Minu arvates on nad kõik ühesugused. Ma vaatan neid trenne – vaatan Mirkko trenne ja Kevini trenne – seal on kõigis täpselt seesama, et mingit allahindlust ei anta, ole sa kes tahad. Need trennid on kõik füüsiliselt rasked – ja mingil määral ka vaimselt. Vahel tehes mõnda harjutust, vaadates kella, et trenni lõpuni on veel 15 minutit, tunned, kuidas sa lihtsalt ei jaksa oma käsi enam üleval hoida. Treener Ahti utsitab tagant ka ikka: “Nüüd on puhkepaus läbi, nüüd juba läks! Nüüd juba läks!”. Vahel ongi siis selline tunne, et ma enam ei jaksa, ma tahaks nüüd juba ära minna, ma ei tõuse enam püsti. Aga just see, et kui ikkagi treener ütleb, et nüüd lähme ja nüüd teeme, siis ajad ennast jälle püsti ja lähed. Pühid oma higi ja pisarad ära ja alustad jälle uuesti uue harjutusega. Minu arvates on Ahti superhea treener! Ma olen väga rahul temaga.

Just see, et kui ikkagi treener ütleb, et nüüd lähme ja nüüd teeme, siis ajad ennast jälle püsti ja lähed.

Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias treenib Argo Aderit Ahti Pikkur. Kuidas sujub nende kahe mehe koostöö, sellest räägib treener ise.

Ahti – kas ehmatasite algul ära ka, kui selgus, et selline lihamägi, nagu Argo, tahab trenni tulla?

Mõtlesin, et kas ta mõtleb seda tõsiselt?! Neid, kes ütlevad, et tulevad, on hästi palju, aga neid, kes kohale tulevad, on vähem. Aga Argo tuli kohale ja tõestas juba esimese trenniga, et ta saab sellega hakkama. Teistmoodi on see, et ta on nii suure lihasmassiga. Sellises vanuses ja lihasmassiga, on paljunõudev õppida sellist ala, nagu seda on poks, kuna see nõuab väga head koordinatsiooni. Ala endale selgeks saada on nendes oludes väga raske. Argo suutis selle müüdi minu jaoks täielikult murda. Ta on kõike väga kergesti vastu võtnud. Ta on eluaeg sporti teinud ja ta lihased on nii treenitud, niisiis võtavad lihased hästi külge ja ta ise on ka väga intelligentne inimene. Kui kõik need asjad kokku panna, siis polegi nii keeruline teda treenida. Tema puhul ma mingeid piire väga ei sea. Lisaks on Argo painduvus sellise lihasmäe kohta müstiliselt hea. Kõige tähtsam on see, et ta on väga hingega asja juures, käib isegi kõikidel võistlustel kohal, ma pole kunagi teda puudumas näinud.

Argo painduvus on sellise lihasmäe kohta müstiliselt hea.

Ühesõnaga, tema kulturismi ja võrkpalli taust on poksi juures kasuks olnud?

Jah. Taipoks on sedavõrd koordinatsiooni nõudev ala, et seal peab mingisugune koordinatsiooniala põhi nooremast east all olema. Näiteks need, kes tulevad trenni 30+ ja pole noorest peast kunagi mingit pallimängu ette võtnud, siis nende puhul on kohe näha, kuidas neil on palju raskem ja kui palju neil läheb rohkem aega, et seda ala endale külge võtta. Ja siis tuleb eluaeg suuri raskuseid tõstnud Argo Ader, kes väiksena mängis võrkpalli ja peaaegu viiekümnesena poksis 3 nädalaga nii, nagu jõudis! Pluss veel see töömaht, mis ta jõuab teha – see on uskumatu! Tavaliselt nii suured mehed ei pea poolt trenni vastu, aga Argo paneb hambad ristis lõpuni välja. Ilmselt on asi ka vaimus – nagu ta ise ütleb, on tal see spordimehe vaim sees. See loeb palju. Tubli mees on!

Tavaliselt nii suured mehed ei pea poolt trenni vastu, aga Argo paneb hambad ristis lõpuni välja.

Teil Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias on nii palju erinevaid suundasid. Kas Argo alustas taipoksiga?

Argo alguses tuli tavalise poksi sooviga, kuna seoses sellega, et ta on nii suur, kartis ta veidi jalgade kasutamist. Aga kuna tema painduvus on nii hea ja tõelise entusiastina võttis ta veel siit ka eratreeneri, kes tegi teda liikuvuse suhtes palju paremaks, siis mingi aja kuludes võtsime tavalisele poksile juurde taipoksi tehnikad – põlved ja jalad. Tal tuli täpselt sama hästi välja nagu tavalises poksiski. Meil on võimalik võtta kõiki tehnikaid – taipoks, kickpoks, ootan veel, et ta MMA-sse ka läheks – siis on Eesti oma uus raskekaalu võitleja valmis.