Avaleht Sport Lohetüdrukud on oma elu lainetele pühendanud
Lohetüdrukud on oma elu lainetele pühendanud

Lohetüdrukud on oma elu lainetele pühendanud

0
Kerli
Kerli Otti
Foto: Dmitri Kovaltšuk

Vetevälja kohal hõljuv tuulelohe, kinnitusköiega selle järel lainetel liuglev surfaja, võimsad hüpped, mis kannavad tuulte trotsija vahuste harjade kohale – kõik see võib kõrvalvaatajale tunduda põnev ja seikluslik ning samas ka ohtlik ja raske. Samas aga viivad tõusnud tuul ja kõrgust koguvad lained kodunt välja adrenaliinisüsti saama ka paljusid õrnema soo esindajad. Eesti lohesurfarid Kerli Otti ja Kristiin Oja rääkisid GoodNews’ile sellest tõelist sõltuvust tekitavast spordialast.

Kirjeldage tavainimesele, kes lohesurfist midagi ei tea, mida see ala endast kujutab?

Kerli: Lohesurf on tõesti järjest rohkem inimestes huvi tekitanud. Arvatavasti sellepärast, et tegu on spordialaga, mis viib mõtted 100 protsenti argielust eemale ja võimaldab olla looduses selle kõige paremas mõttes – aktiivselt liikudes. Surfamiseks kasutatakse veelauda koos poomi ja liinide abil õhus juhitava lohega. Lohesurf annab vabaduse liikuda merel ja suurematel järvedel ruumis 3D – saab teha trikke, hüpata väga kõrgele, kiirust katsetada, purjetada üles- ja allatuult ning loomulikult tõusta laineharjale, et lasta sel end kanda. Lohesurfil on palju erinevaid vorme ja tavaliselt leiab igaüks omale sobivaima, kuid kindel on see, et kui oled juba lohe küljes rippunud, siis on raske oma elu edasi planeerida varasemal moel, sest see tuuleenergial liikuv võimas lohe lihtsalt röövib su hinge – kogu elu hakkab pöörlema ümber tuule, sest surfates tunned kõige eredamalt, et sa elad, mitte ei võta ruumi.

Kristiin: Lohesurf on suhteliselt uus, kuid kiiresti kasvav spordiala. Selleks, et surfata, läheb vaja lohet ning lauda. Lohega püütakse tuult kinni, mille abil saab lauaga mööda vett liikuda. Lohesurfiga tegelejaid hetkel on maailmas kuskil 1,5 miljonit ning erinevaid distsipliine on palju. Näiteks vabastiil, lainesurf, kursisõit, wakestyle, speed, oldschool, slaalom.

On see naisele raske ja kas see on ka mingil määral ohtlik?

Kerli: Lohelauaga sõitmine on nagu auto juhtimine. Kui sul on reeglid selged, oled hea õpetaja käe all koolitatud ja varustus terve, siis on lohetamine ohutu. Kui aga hindad üle oma võimeid, ei mõista ilmastiku- ja rannaolusid, või ei tea reegleid ja hakkad ilma koolituseta ise sõitma varustusega, mis pole töökorras, võib asi muutuda kiiresti väga ohtlikuks.

See, kas oled naine või mees, lohetamsel rolli ei mängi ja jõudu selleks väga vaja ei lähe. Pigem on eduelamuse eelduseks hea veetunnetus ja tehnika.

Kristiin
Kristiin Oja

Kristiin: Lohesurf sobib kõigile, noortele ja vanadele, kindlasti ka naistele. Kaugelt vaadates võib tunduda, et lohe käsitlemiseks läheb palju jõudu vaja, mis tegelikult ei ole tõsi. Lohe on kinnitatud trapetsi külge ning kätes jõudu vaja ei ole. Turvalisuse koha pealt on tegu kindlasti ekstreemspordiga, kuid kuna varustus on muutunud viimaste aastate jooksul üha turvalisemaks ja kui ise tingimusi ning olusid mõistlikult arvestada, siis vees kukkumine on kindlasti pehmem. Kindlasti on hästi oluline võtta kõigepealt koolitus.

Millise ilmaga on parem surfama minna? Kus on Eestis parimad surfikohad ja kas käite ka välisrandades?

Kerli: Surfarite seas liigub selline ütlemine, et on olemas hea ilma surfarid ja halva ilma surfarid. Hea ilmaga käivad sõitmas need, kes naudivad oma puhkust ja võtavad lohe välja vaid siis, kui tuul on stabiilne, vesi soe ja kaasas on piisavalt palju sõpru, et oma surfari imago välja teenida. Halva ilma surfarid on need, kes iga hinna eest otsivad võimalusi merele minna. Nad ei suuda kontoris olla ka siis, kui õues on külm, vihma sajab aga tuul puhub. Ühesõnaga padusurfarid. Eks see on natuke äärmuslik eristamine ja päris palju on neid, kes vastavalt eluperioodile on rohkem ühel või teisel poolel. Tegelikult on kõige tähtsam valida ilmale ja oskustele vastavalt õige varustus.

Eestis on väga palju häid surfikohti, aga siin hakkab jälle rolli mängima, et millist klassi harrastatakse. Lainesurfarid läheksid esimesel võimalusel Ristnasse või Väänasse. Freestyler’id eelistavad siledat vett ja hea meelega sõidaksid Väiksel Väinal, Laulasmaal, Püünsis või Paralepas. Freerider’id saavad üldjuhul igal pool sõita, kus lubatakse ja tuul puhub.

Üle maailma on olemas superilusaid randasid ja minulgi on õnnestunud neist paljusid külastada tänu treeninglaagritele ja välisvõistlustele. Kuigi üks raskeim treeninglaager möödus mul Tarifal, Hispaanias, siis see lohesurfi maailmameistrite ja padusurfarite aurast läbi imbunud väike linnake koos ülipika valge liivarannaga ning kohati üliraskete sõidutingimustega on minu jaoks vaieldamatult maailma parim surfispot. Rahvasuus nimetatakse Tarifat ka maailma surfipealinnaks. Loomulikult on hinnatud surfisihtkohad veel Brasiilias, Lõuna-Aafrikas ja Aasias.

Kristiin: Surfamiseks sobib loomulikult tuuline ilm, sõitma saab hakata juba 5-6 m/s tuulega. Õiget lohesurfarit ei kohuta vihmane ja külm ilm, seega saab ka koledaid ilmasid täiel rinnal nautida.

Eestis on palju häid randasid selle alaga tegelemiseks – liivased ning madalad. Tallinna lähistel on minu lemmikkohtadeks näiteks Kakumäe, Laulasmaa ja Püünsi, kuid suved veedan ma enamasti Pärnus, kuna vesi on seal soojem ning tuul puhub tihedamini.

Kuna tegelen selle alaga aastaringselt, siis enamuse ajast veedan välisrandadel. Nende valik sõltub alati “tuulehooajast”. Näiteks sügisel on parim koht Brasiilia põhjaosa, talvel näiteks Filipiinid, kevadel Hispaania ja Egiptus. Neid kohti on veel ja veel ning kõiki ei ole ma veel siiani jõudnud läbi käia.

Kuidas üldse lohesurfamiseni jõutakse?

Kerli
Kerli Otti
Foto: Nikolai Rodin

Kerli: Kui alustasin surfamisega, siis panin kohe tähele, et kõigil on rääkida väga palju lugusid, mis vahel tundusid nii uskumatud, aga samas köitsid kuulama. Alustamise lood on nagu üks rubriik. Vanasti oli alustamine väga keeruline ja päris surfini jõudsid vähesed, kuid nende lood on kõige huvitavamad. Täna võib igaüks saada kinkekaardi sünnipäevaks, minna poodi ja osta lohevarustuse päevaga. Koolitus võtab muidugi natuke aega, aga seegi on kättevõtmisasi. Tavaliselt algavad lood sellest, kuidas siis esimene koolituspäev läheb

ja neid on suhteliselt vähe, kes peale esimest kokkupuudet ei tunne veidike hirmu lohe ees. Samas jääb südames kripeldama see õhkõrn lootus, et kui ta nüüd keeraks sinna, kuhu ma tahan, siis oleks ju megalahe.

Mind on alati köitnud erinevad adrenaliini tekitavad spordialad. Noorena möödusid mu päevad rulluisutades. Hiljem kiindusin iluuisutamisse ja tegelesin sellega harrastajate võistlustasemel. Sattusin siis kaasa ühele surfireisile. Sellest hetkest sain aru, et elu ei seisne ainult arengukavades, tegevusplaanides ja projektides ning me pakkisime kogu perega asjad ja sõitsime Tarifale, kus ma õppisingi lohetama. Seitsme päevaga sõitsin edasi ja tagasi ning tegin ära suunavahetuse pöördel. Siis aga jäi pikem vahe sisse ja uuesti alustasin 6 kuud hiljem. Kuigi pidin alustama jälle suhteliselt algusest, siis 3 kuuga sain selgeks juba mitmed trikid nii hookis kui un hookis. Hooked in on siis, kui oled konksuga lohe poomi ja trapetsiga seotud. Un hooked tähendab seda, et oled n-ö konksust lahti – hoiad poomist kinni puhtalt kätejõul. Edasi oli loomulik, et lähen võistlema. Esimesel võistlusel õnnestus mul tulla tolleaegse Eesti meistri Triina Trei järel ja Kristiin Oja ees Eesti meistrivõistluste etapil teisele kohale.

Kristiin: Ma tegelesin varemalt aktiivselt lumelauaspordiga, kuid suvel mul puudus hobi. Kuna minu tutvusringkonnas olid mõned lohetajad, siis sealt tekkis suur huvi. Ostsin endale kohe varustuse, olles kindel, et mulle meeldib. Tegin õige valiku. Kuna kirjusid lohesid näeb tänapäeval lendlemas pea kõikjal, siis usun, et sealt tekib inimestel huvi. Neid on palju, kellel tutvusringkonnas keegi surfab.

Kas varustus on kallis ja ala kulukas?

Kerli: Lohelaua järelturust võib saada kogu varustuse keskklassi jalgratta hinnaga. Poes on tavaliselt müügis viimase aasta mudelid ja need on kallimad. Tihti kasutatakse peres ühte ja sama varustust ning ka sõbrad jagavad omavahel lohesid või laudu. Surfamas käiakse nagunii mitmekesi.

Kristiin: Lohesurfi varustuse hulka kuuluvad lohe, poom, kalipso, trapets ja laud. Ideaalis oleks vaja mitut erinevat lohet, kuid esialgu saab ka 1-2 lohega hakkama. Uus varustus maksab kuskil 2500 eurot ning kasutatud varustuse võib kätte saada 1500 euroga. Ma isiklikult ei pea seda ala kalliks, kuna meri on kõigile tasuta ning pärast varustuse ostmist kulusid enam ei teki. Seega võib seda võtta kui investeeringut. Hiljem saab ju vana varustuse maha müüa ja uuema vastu välja vahetada. Kui me võrdleme seda näiteks veelaua või lumelauaga, siis varustus on küll soodsam, kuid hiljem tuleb ju mäe või siis kaablipargi pileti eesti pidevalt raha maksta.

Paljud üldse Eestis selle alaga tegelevad?

lohed
Foto: Kristiina Illak

Kerli: Tegelikult me ei tea täpselt, aga tuulise ilmaga võib olla igas sõidetavas rannas kuni 60 lohet. Arvatakse, et Eesti peale kokku on umbes 2000-3000 lohetajat.

Kristiin: Hetkel ma ei oska öelda, palju täpselt meil tegelejaid on, aga pakun, et see arv on kuskil 3000.

Milline on see tunne, kui liugled lainetel ja eriti siis, kui teed hüppe õhku?

Kerli: Ma ei ole päris lainesurfar, aga olen kogenud sõitmist ka väga suurtes lainetes. See adrenaliin, mis kehas liigub on meeletu, sest iga vale otsus võib tähendada „pesumasinasse“ jäämist. Lainele pole mõtet vastu hakata. Kui see on sinu jaoks liiga suur, siis tuleb selle ees ümber keerata. Eesmärk on aga saada võimalikult suurele lainele peale, et koos sellega kalda poole sõita. Hüpetega tuleb peamiselt keskenduda ajastusele ja see on alguses päris suurt väljakutset esitav. Kui lõpuks saad lohe liigutamise, lauaga poppimise ja piisava tuulega õhku ning lendad veekohal, avaneb uus uks 3D maailma. (Poppimine on liikumine, mille ajal tekitatakse lohe ja laua vahele vastujõud ning lohelaud hüppab veest välja.) See on tore. Neid tundeid on väga keeruline kirjeldada ja neid peab ise tundma. Naised on liiga alalhoidlikud ja ei usalda ennast piisavalt ja seetõttu jääb neil tihti uute asjade õppimine julguse taha. Mina olin selline, kes käis pidevalt meestel sabas ja uurisin, kuidas nad ühte ja teist trikki teevad. Võisin olla päris tüütu, aga tahtsin aru saada, mis ma tegema pean, et hakata iseseisvalt pusima. Siis püüdsin luua endale turvalise keskkonna. Kui proovisin midagi uut, oli alati keegi kaasas, kes mind jälgis ja vajadusel appi tuli.

Kristiin: Lohesurf on kindlasti selline sport, mis annab sulle vabaduse tunde. Uue triki õppimine on parim tunne üldse. Kindlasti tuleb arvestada, et see on väga sõltuvust tekitav ala.

Ja rääkige natuke ka endast, kes te surfimaailmas olete?

Kerli: Ma olen võistlev lohesurfar ja Eesti Lohesurfiliidu juhatuse liige. Pärast oma esimest võistlust sain vigastuse ja ei saanud 6 kuud sõita, aga siis töötasin ennast uuest üles ning 2011. aastal hakkasin tõsisemalt lohelauas võistlema. Olen osa võtnud igal aastal Eesti meistrivõistlustest ja 2012. aastal osalesin ka Euroopa meistrivõistluste etappidel. Olen hetkel kolmekordne lohelaua TT:R klassi Eesti meister ja kahekordne lohelaua vabastiili Eesti meister. Sellel aasta vabastiili võistlus ei ole veel toimunud. 2012. aasta EM parim lohelaua vabastiili etapitulemus oli 7. koht ja üldarvestuses tulin 8. kohale. Kuna välisvõistlustel käimine on väga kulukas ja peale lapse kooli minekut ei ole mul olnud piisavalt võimalusi Eestist eemal treenimiseks, olen pidanud leidma alternatiive vabastiiliga tegelemiseks. Eelmise aasta sügisest läksin veelauda proovima ja sel aastal osalesin EMV etappidel ning jõudsin naiste Eesti meistrivõistluste üldarvestuses hõbemedalile. Veelauas tuleb osaliselt sooritada samasuguseid trikke, mida lohega, aga ainult kaabli jõul. Oma sporditegevuse kõrvalt olen vedanud juba kolm aasta Eesti Lohesurfiliidu tegevust. Oleme saanud tunnustuse Rahvusvaheliselt Lohesurfi Assotsatsioonilt ja Eesti purjetamisalade alaliidult, Eesti Jahtklubide Liidult. Sel aastal saime alale peasponsoriks Nelja Energia, kes näeb lohetamises perspektiivi ning aitab meil arengukavalisi eesmärke täita. Veel on lisandunud väiksemaid toetajaid ja loodame, et ala saab tuule tiibadesse.

Meil on kolm head sportlast Formula Kite klassis, kes on toonud häid kohti nii MM-ilt kui ka EM-ilt. Naiste vabastiili klassis on samuti kolme türduku poolt toodud häid tulemusi rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt. Loodame, et suudame luua paremaid tingimusi noorte järelkasvuks ja usume, et lohelauasporti ootab ees põnev tulevik. Rahvusvahelisel maastikul on tehtud palju tööd selleks, et ala jõuaks 2020. aastal ka olümpiamängudele, aga eks aeg näitab.

Kuigi surfi juurde tulles tundsin, et paberimajandus ei tohi olla kogu elu, siis täna olen ikka palju seotud bürokraatiaga, kuid õnneks on tegu minu armastatud alaga ja paberitöö käib käsikäes merel surfamisega.

Kristiin: Ma ise alustasin lohesurfiga 6 aastat tagasi Pärnus. Olin esimesest korrast kohe sõltuvuses, seega kulusid minu kontoritunnid tuuleprognooside vaatamisele ning vabanduste leidmisele, kuidas sõitma saada. Aasta hiljem jätsin turundusjuhi töö Eestis ning kolisin Egiptusesse, kus töötasin lohesurfi koolitajana. Selle kõrvalt üritasin pidevalt harjutada vabastiili trikke, et jõuda tippude hulka. Reisides veetsin 5 aastat. 2013. aastal võistlesin ma Kite Tour Asial, mis koosnes 4 etapist Indoneesias, Hiinas, Filipiinidel ja Tais. Ma võitsin kolm etappi neljast ning mind kuulutati sarja üldvõitjaks. Sellel aastal liikusin ma sammu edasi ning osalen Maailma Meistri Karika etappidel (PKRA www.prokitetour.com). Etappe on kokku 10 ning nendest sõidetud selleks aastaks juba kuus. Hetkel olen maailmas kuuendal kohal naiste vabastiilis. Sellest aastast olen ma pühendunud vaid treenimisele ja võistlemisele, seega lohesurfi ma enam ei koolita, vaid mu vaba aeg kulub sponsorite otsimisele ning oma võistluste ning treeningute planeerimisele. Otsin hetkel sponsoreid viimaseks kaheks etapiks Hiinas oktoobris ja novembris ning samuti järgmiseks 2015. aastaks. Minu praegusteks toetajateks on KSA Silmakeskus, Aloha Surf, Plaat Detail ja North Kiteboarding.

Usutles Jüri Kukk

mm