Avaleht Sport Rimo Hunt: Levadia on konkurentidest parem ja võidab tiitli
Rimo Hunt: Levadia on konkurentidest parem ja võidab tiitli

Rimo Hunt: Levadia on konkurentidest parem ja võidab tiitli

Premium liiga aprillikuu parimaks mängijaks valitud Tallinna FC Levadia ründaja Rimo Hunt usub Levadia tiitlivõitu ja võimalusse olla hooaja lõpus liiga suurim väravakütt.

Intevjuus jalgpall.ee portaalile rääkis Hunt muuhulgas, kes on Premium liigas tema suurimad konkurendid, kuidas ta jalgpalluriks kasvas ja milline treener on Marko Kristal.

Hetkel oled Premium liigas kuue väravaga väravaküttide edetabelis liidrite hulgas. Oled eelmisel aastal kaduma kippunud väravasoone üles leidnud?

Tunnen end iga päevaga paremini, aga kindlasti olen saanud enesekindlamaks. Olen ründaja ja loomulikult pean väravaid lööma, seepärast võiks tabamusi isegi rohkem olla.

Parim näide sellest, et oskad korralikult skoori teha on 2011. aasta, kui lõid Kalevi eest Esiliigas 30 mängus 35 väravat. On see sinu parim hooaeg?

Löödud väravate suhtes kindlasti, aga mängutempolt ja taktikaliselt oli Esiliigas hoopis teine mäng. Iga meeskond mängib muidugi omamoodi ja eks mängida oli seal lihtsam.

Eelmisel aastal jäi liigas sinu arvele Levadia eest 11 väravat, vähevõitu?

Minu jaoks oli see kõrgliigaga kohanemise aasta. Ma polnud ju varem sellisel tasemel isegi trenni teinud, mängutempoga pidi harjuma ja vigastused kimbutasid. Aga õnneks läheb praegu kõik tõusvas joones.

Kas treenerid oleks võinud sind mullu siiski rohkem kasutada?

Eelmise aasta alguses olin põhikoosseisus, kuid Ingemar Teeveri tulekuga hakkasime temaga mänguaega jagama. Tänavu olen platsil rohkem saanud olla ja see on väljateenitud.

Kui väravaid tuleb samas tempos kui seni, siis võid hooaja lõpus pretendeerida ka Premium liiga parima väravaküti tiitlile. Kas see võiks sulle eesmärgiks olla?

Kindlasti. Usun, et see on iga ründaja eesmärk. Esiliigas see mul peaaegu õnnestus, sest Maksim Rõtškov läks minust siis alles lõpus mööda. Seekord on mul Premium liigas võimalus teha vigadeparandus.

Ründajaid, kes seda tiitlit ihkavad on kindlasti mitu. Kes on sinu konkurendid?

Kõik ründajad. Levadiast kindlasti Artur Rättel, Kaljus on Vosko (Vladimir Voskoboinikov) palju pommitanud. Konkurents on tihe ja eks me hooaja lõpus näeme, kes see kõige parem on.

Oled mees, kes oskab meie kahe tugevama liiga taset võrrelda. Kas Premium liiga meeskonnad on Esiliiga satsidest palju tugevamad?

Tasemevahe pole üüratu, kuid tuntav. Premium liiga tagumise otsa satsid ja Esiliiga tugevamad on peaaegu sama tasemega, Eesti tugevamad on teistest siiski pisut üle. Üldiselt lükkavad kõik korralikult palli, aga Levadia mängib tiitlitele ja on konkurentidest parem.

Kuidas ise kõrgema tasemega kohanesid?

Võttis ikka aega, vanus pole ju ka enam see. Oleks ma kohe algusest sama vooluga edasi pannud ja kui vahet poleks sisse tulnud, siis oleks see kõik minu jaoks olnud kergem.

Pärast edukat Esiliiga hooaega ootasid kindlasti mõnelt Eesti tippklubilt pakkumist?

Ei oodanud ja ma ei mõelnud sellele. Kalevissegi olin sattunud juhuslikult. Nad käisid mulle pikalt peale ja muudkui kutsusid, otsustasin siis lõpuks proovida.

Kui palju mõtlesid, kui Levadialt pakkumine tuli?

Esialgu oli nende huvi üllatav. Minul polnud mõelda midagi, kui pakuti siis tuli proovida ja treenida. Levadia on Eesti üks paremaid klubisid ja see võimalus tuli ära kasutada. Oli küll väike hirm, et äkki ma ei sobi, aga kui tehti konkreetne pakkumine olin hoobilt nõus.

Milliste ootuste ja lootustega liitusid Levadiaga?

Et ma saaksin hakkama, et ma ei jääks pingile ja jaguks mänguaega. Ma ei osanudki tegelikult midagi mõelda, sest minule tuli see kõik ikkagi kui välk selgest taevast. Praegu on minu jaoks kõik piisavalt hästi sujunud, olen rahul.

Kuidas suhtuti kõrgliigasse tõusnud Kalevis sinu lahkumisse?

Nad kindlasti arvestasid minuga ja neil oli kahju, et ma ära läksin. Aga selliseid võimalusi ei tule palju ja veel sellises eas. Tuleb õlekõrrest kinni haarata. Eelmisel aastal võitsime karika, tulime meistrivõistlustel teiseks. Olen jalgpallis midagi olulist võitnud.

Tegelikult jõudsid profilepinguni suhteliselt hilja, 26-aastaselt?

Olen satsis üks vanemaid mehi. Aga kui võimalus on, siis tuleb sellest kinni võtta. Tunnen, et vanusele vaatamata olen ikkagi arenenud ja saanud paremaks mängijaks. Kuni 20. eluaastani mängisin ma jalgpalli aktiivselt, tehnika oli paigas. Siis tulid Tartu Ülikoolis keemia bakalaureuseõpingud ja muud tegevused. Kool sai prioriteediks. Oleks pidanud seal omale ühe satsi otsima, kus edasi mängida, siis oleks minu karjäär ilmselt lihtsamalt arenenud.

Sattusid Levadiasse, kui meeskonnas oli põlvkondade vahetus, lisandus palju noori. Kuidas tundub, kas protsess on kulgenud valutult?

Nendele poistele, kes satsi jäid, on see muidugi kaks sammu edasi, sest vanas koosseisus oli sisepingeid. Protsess oli õige ja see andis võimaluse ka minule. Nüüd võib mõelda, et juhuste kokkulangemine. Levadias on praegu ikka väga hea ja see on üks edu aluseid.

Üks edu arhitekte on ikka ka see mees, kes seda kõike väljaku ääres tüürib. Milline treener on Marko Kristal?

Mul ju võrdlusmomente pole, aga ta on väga hea treener, klubis ja meeskonnas on Marko kindlasti autoriteet. Ta on konkreetne, aga kui meeskond teeb nii nagu planeeritud, siis tuleb muu kõrvale ka huumorit. Kui vaja, oskab ta olla ka karm.

Julged tänavust Premium liiga taset võrrelda mullusega?

Ega kardinaalseid muutusi pole olnud, enamus meeskondi on ikka samas seisus. Levadia eelis on vast see, et meie koosseis jäi paljuski samaks, oleme korralikult kokkumänginud sats.

Palju on räägitud, et sel aastal mängitakse liigas jõulisemalt. Ründajana oled seda tunnetanud, et kaitsjad tegutsevad füüsilisemalt?

Kindlasti võetakse rohkem personaalselt, vahel kahe mehega. Aga eks ma armastan ise ka keha anda, see on rohkem kahepoolne. Tegelikult pole hullu midagi, kui me vaatame tippliigasid, siis seal on asi veelgi karmim. Meeste mäng.

Kas oled kunagi mõelnud ka koondisesse jõudmisele?

Poolhuumoriga oleme sel teemal rääkinud, reaalsetele võimalustele pole mõelnud. Muidugi oleks koondise sinises särgis meeldiv väljakul ringi joosta. Vaadates, et koondises on praegu igasuguses vanuses mehi, siis miks mitte. Vahel võib olla, et keegi on vigastatud ja nad vajavad abi, siis võin mina see mees olla. Täna on sellele võimalusele siiski raske mõelda.

Sinu karjäär algas Läänemaal. Kuidas sai sinust jalgpallur?

Olin kolmandas klassis, kui kehalise kasvatuse õpetaja valis poisse jalkatrenni. Koos sõpradega siis läksin. Meil oli päris palju andekaid poisse ja alguses läks meil päris hästi, saime tähtsaid võite, aga mingil hetkel jäi meie areng seisma. Treener oli küll tubli ja tahtmist täis, kuid ta polnud professionaal ja tal puudusid vajalikud kogemused.

Mis seisus on sinu hinnangul Haapsalu jalgpall?

On nagu on. Kõigepealt oleks sinna vaja professionaalset treenerit, staadion on ju korralik ja inimesed, kes jalgpalli armastavad, on ka olemas.

Kas kunagi läheksid kodulinna meeskonna eest mängima?

Kui ma enam sellisel kõrgel tasemel ei mängi ja kui võimalus on, miks mitte.

Oled ühtlasi taasiseseisvusaja esimene Haapsalust pärit jalgpallur Premium liigas. Tunnetad oma missiooni?

Otsest missiooni mitte, aga mind on seal meeles peetud, ikka räägitakse ja vahel ka tunnustatakse.

Sinu tee tippu on käinud loogilist rada pidi FC Haapsalu, JK Kaitseliit Kalev, FC M.C. Tallinn, Tallinna Kalev ja Tallinna Levadia. Oled karjääriga rahul?

Kaitseliit oli vaheetapp, kus mängisin mõned mängud pärast sõjaväge. Teises liigas mänginud M.C. Tallinnaga liitusin siis, kui nad hakkasid välja kukkuma. Lõin seal väravaid ka ja tõusime tabelis, aga siis sain vigastada ja meeskond kukkus ikkagi välja. Seejärel mängisime kolmandas liigas, mille võitsime ja tõusime teise tagasi. Olen võitnud esiliiga, kolmanda liiga ja nüüd on aeg teha sama Premium liigas.

Tegelikult on sul hetkel käimas vanuseliselt jalgpalluri parimad aastad. Mis sa arvad, kas Levadia jääb sinu karjääri tipuks?

Loodan, et mitte, tahaks ennast välismaal proovile panna. Annan endale aru, et muidugi ei saa ma päris tippmeeskonda, aga mõnda madalama liiga poolprofi või profisatsi, miks mitte. Juba eelmisel aastal oli mul võimalusi saada mängima Hispaaniasse, Saksamaale, Rumeeniasse ja Ungarisse. Otsustasin jääda Levadiasse, et siin veel areneda. See on tark samm.

Mida hakkad tegema pärast karjääri lõppu?

Täna ei ole ma sellele veel mõelnud, kuid kindlasti ei hakka ma keemikuks. Tuleb ringi vaadata, midagi peab tegema hakkama. Treeneriks saamine pole ka välistatud.