EKSKLUSIIV! Kaido Leesmann: sportlane on võistlusel nagu pianist kontserdil
Kaido Leesmann tuli juuli algul Rumeenias jõutõstmise kolmevõistluse Euroopa meistriks. Ühel alal neist kolmest püstitas ta väikse maailmarekordi.
Kuuldavasti aeti teid EM-il päris närvi. Kuidas see võimalik on?
Mul on väga palju võistlusi selja taga, aga sellist närviajamise kogemust mul polnud varasemalt. Lamades surumises – teine ala peale kükki, minu trumpala – pandi kangile kohe maailmarekord. Soojendus õnnestus ilusti. Kui ma läksin kangi juurde, siis peakohtunik ootas mind seal juba. Peakohtunik üldiselt ei tule kangi juurde, vaid istub oma toolil ja annab käskluse. Mind ta ootas kangi juures ja hakkas kohe käsi rebima, minu käsi õigeks lükkama öeldes, et minu käed on valesti. Ma ei jõudnud isegi lõplikku asendit võtta. Tegelikult käib see asi nii, et mina võtan kangist kinni, mulle antakse see ette ja kui kohtunik millegagi rahul pole, annab ta käskluse „tagasi“. Sel korral ta sättis minu näppe. Mina ei lasknud, sest minu õige asend oli käes. Tema ikka prantsuse keeles sikutas ja sakutas neid käsi. Lõpuks ütlesin, et mul pole aega. Ma tegin katse ära sellisel kujul, kus haare oli 4 sentimeetrit kitsam, mis on tegelikult palju kitsam. 4 sentimeetrit on 5 protsenti, mis on väga suur meie alal. Seal oli pikem surumismaa, seega ma ei saanud esimese katsega hakkama. Teisel korral juhtus sama: surusin kangi pukkidesse, parem käsi oli peale seda verine ja verise käega lavale ei lasta. Lakkusin kätt kogu aeg lava taga, et veri välja ei paistaks. Kolmanda katsega jälle sama, sättis mul seal sõrmi. Sel korral õnnestus mul end sportliku vihaga üles suruda.
Teie poeg oli kuuldeulatuses ja ütles, et te ei teeks välja. Kuskilt tuli see sisemine jõud, et kõigest üle olla ja ikkagi ära tuua see võit, mida te soovisite.
Eks seal tuli väga palju tegeleda negatiivsete mõtete tõrjumisega. Kui oled nii lähedal nullile ja diskvalifitseerimisele, siis aju tahaks kogu aeg öelda, et näed, said oma vitsad kätte, nii juhtub vahel. Sa pead selle kõik eemale peletama. Loomulikult oli väga palju abi ka inimesest, kes siis tegutses järjekordselt minu treenerina. „Ära kuula, ära pane tähele, tee oma asja, sa suudad!“ Ta andis hästi palju positiivset poolt sinna peale. Eks me koos selle kangi nii üles saimegi.
Mis on need nipid, mida oma valdkonna tipp kasutab? Kuidas tegelikult endas see jõud leida?
Ma arvan, et väga suur osa on tegelikult ka usul sellesse, mida teed. On väga palju mehi, kes on trennis hästi tugevad, aga võistlustel ei suuda ennast realiseerida. On näha, et kuskil on mingi väga tõsine error. Pead end väga palju usaldama. Töö on tehtud ja nüüd on ees pidupäev, ees on kontsert. Väga tihti ma võrdlengi end pianistiga, kes on palju harjutanud selleks üheks kontserdiks ja nüüd on see kontserdipäev käes. Ma ei usu, et ükski tipp-pianist seda kontserti kardab. Ta ikkagi mõtleb sellele, et see on suur pidupäev ja nüüd on see päev käes. Samasuguse lähenemisega olen ka mina võistlustele läinud viimastel aastatel. See on tegelikult suur päev, mida ma olen oodanud, milleks olen harjutanud ja milleks ma olen nüüd tegelikult ka valmis. Nüüd on vaja lihtsalt ilus punkt lõppu panna.
Pianist on tavaliselt üksi, aga teil on see rida natuke suurem. See tekitab pinge?
Pianist ju tegelikult võistleb iseendaga. Meie võistleme ja treenime küll koos, aga laval tuleb töö siiski üksi ära teha. Lähed üksi sinna põrandale, kus pole kedagi abiks. Pead ise kõik need asjad ära tegema. Ei ole sul kõrval ka ühtegi sõpra, vaid ainult treener. Ma usun, et sealt tulebki erinevus, miks mõni inimene ei suuda võistluspäeval end realiseerida ja parimat anda. Sa mõtled ennast haigeks. Võib-olla sa polegi haige, aga mõtled selle peale, et midagi on halvasti ja täna ei ole see päev.
Mida rohkem oled noatera peal, seda magusam on võit?
Mina ütlen ausalt, et eks see magusus veel jõuab kohale. Surusin kuus nädalat varem maailmarekordi 310,5 kilo. Seekord olid mul veelgi suuremad plaanid, kuid piirdusin 293 kiloga. See oli ka omamoodi rekord, aga see tulemus kindlasti ei rahulda. Kindlasti rahuldas mind koht ja ka see, kuidas ma selle sopa seest lõpuks välja tulin. .
Kui Eesti lipp tõstetakse, hümn läheb käima, siis mis on see, mis meie väikese Eesti spordikangelase hinges toimub?
Hinges käivad läbi kõik need inimesed, kes on aidanud. Kõik dieedipäevad, kõik suured söögipäevad, kogu treening. Kõik inimesed, kes on südamest kaasa elanud ja treeningpäevadel abiks olnud. Ka need, kes on kõiki neid asju võimaldanud. On lihtsalt hea meel, et suudad midagi riigile tagasi anda. Tohutu tänutunne ja hing on väga rõõmus.
