Ajakiri Golf: Ansambel Karavan – sündinud golfimängijad!

Aastalõpu viimaste ilusate sügisilmade päikesepaiste viis Niitväljaljale ansambli Karavan, kes ühel sügisesel hommikupoolikul seal esmakordselt golfijumalaga mõõtu võttis ja eneselegi ootamatult oma hinge talle müüs. Valgetes ülikondades mehed leidsid üheskoos, et golf on justkui muusikainstrument, mis vajab individuaalset lähenemist ja harjutamist, kuid kui minema hakkab, siis enam pidama ei saa.

Kaunil sügishommikul asub Tallinnast Niitvälja poole teele autotäis valgesse riietatud härrasmehi, kes muidu oma vabal ajal spordiga ei tegele. „Vabal ajal joome pigem konjakit ja naudime elu,“ viskab ansambli solist Karl Madis nalja. Golf kõlab meeste arvates muidugi elegantselt, sestap sätiti end valmis ning oldi nõus põnevat ja ehk mitte nii higistamaajavat sporidala proovima. Juba esimese kümne minuti jooksul oli selge, et golf võlus mehed ära. Sarmikad ja šikid südametemurdjad ansamblist Karavan eesotsas solist Karl Madisega, jätsid seekord ise oma südame – golfiväljakule.

„Me oleme enamiku ajast lihtsalt nii hõivatud mehed, et aega ei ole isegi mitte spordile mõelda,“ ütleb alustuseks bändi juhtfiguur Karl. „Niitväljal oleme me ka vaid esinemas käinud, aga aega selleks, et varustus hankida ja ise ka mõni pall auku saada, meil küll pole olnud. Eks me nüüd poistega proovime. Igatahes on natuke närv sees ja põnev oleks teada, kuidas see kõik päriselt olema saab. Vaadates tundub kõik küll väga lihtne, aga kas see ka tegelikult nii on, seda ma küll ei tea,“ naerab Karl, kes pärast poolteisetunnist ajaviitmist väljakul juba ise harrastaja varustuse hankimisele mõtlema hakkab.

Golfis võib kõike juhtuda

Kui teised bändi liikmed viskavad nalja, et nii ilusat ilma ei ole kaua kaua olnud, vastab Karl muiates: „Mis siin imeks panna on? Kas teie siis ei tea, et Karavan toob alati päikese. See on alati nii, isegi talvel! Kuidas siis golfiväljakul teisiti peaks olema?“

Kui alguses on mehed kõik suhteliselt tagasihoidlikud ja vaoshoitud, siis esimeste proovilöökide lõpuks on selge, et ansambel Karavan ei jäta golfi ainult algajale antud õnneks, vaid kavatseb sellele kindlalt ka tulevikus pühenduda. „Kui juba pall veerema saab ja kõik sujub, siis usun, et sellelt väljakult enam pääsu ei ole,“ ütleb kitarrist Toomas Vanem.

Golfiväljakul võtab härrad vastu treener Martin Toom, kes algselt meestele ka lööke näitab. Martini sõnul ei jää meestel üle muud kui alguses on nende ainus eesmärk peas ette kujutada, kuidas tema lööb ning miks ta sellist tehnikat kasutab. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et Martini esimene löök on muljetavaldav, mis nii mõnegi mehe mõtlema paneb, kas tasub üldse väljakule nalja tegema minna. Alguses veidi ehmunud bändimehi rahustab Martin, et golfis võib kõike juhtuda, pall võib lennata sadu meetreid või siis üldse mitte, see ongi mängu võlu, õnn ja õnnetus.

Kogu Niitvälja golfiväljaku ala vaadates, mis on mitmekülgsete pinnavormide, veesilmade ja rohealadega, tekib küsimus bassimees Margus Martmaal, et kas ka mutitakistused on väljakul omanike tellitud. Treener vastab, et tegelikkuses peaks olema neil siiski kokkulepe muttidega, et nemad väljakule ei tule, kuid kui nii on, siis peab asja muttidega uuesti arutama.

„Kuid mis siis ikkagi saab, kui pall mutimullahunnikusse kukub?“ küsib Margus Martmaa huviga. „No siis mäng läbi ei ole,“ selgitab treener. „Pall kukutatakse augu kõrvale ja mängitakse ilma karistuslöögita edasi.“

Treeneri näidatu väljakul on mõjus ning paneb mehed kukalt kratsima. Nüüd on aga Karavanil aeg ka endil minna harjutusalale ja hakata ise tõelist golfi proovima. Saame näha, kas mäng toob nutuvõru suule või naerupisarad silmanurka.

Oluline on kehahoiak

Kõik mehed, kelle arvates alguses mäng golfipalli ja golfikepiga suhteliselt lihtne näis, seisavad peatselt tõsise ilmega väljaku ääres ning arutavad, mis on see, mis paneb ühe väikese ja raske palli nii korralikult lendama. Närv on meestel ilmselgelt sees. „No see on küll üks spordiala, mis vähemalt higistama ei pane,“ nendib klahvpilli mängija Jaak Lutsoja muigega. Mõnikümmend minutit hiljem, kui selg on higine, peab ta aga oma sõnu sööma. Igasugune liikumine on siiski sport, seda ka meelelahutuslik golf.

Karl Madis viskab golfiväljakul mitu korda nalja teemal,et iga sellise spordiala juures on kõige olulisem kehahoiak. Ja ongi nii. „Vaadake ometi meie trummarit, tal on ju tõeline tšempioni poos. Oota oota, ära tee minu nägu, pärast ajavad kõik jälle meid sassi,“ hõikab Karl naerdes trummar Marko Sirilale, kui viimane kepiga kuiva trenni teeb.

Märkimisväärne on Karli meelest golfiväljaku muru. „Kuidas selline küll saadakse?“ Treener Martin selgitab, et selleks läheb kõvasti aega ja vaeva. Meie kliimas korraliku golfimuru saamine pole lihtne: „Pinnas peab olema spetsiaalne, liivatatud ja väetatud. Kindlasti tuleb igal päeval niita, sest muidu ei saa murust asja.“

Ootamatult ilmub väljaku servale üks valge täpike. Kui siiani harjutasid golfi neli meest, siis nüüd on kohale jõudnud ka viies. Hilineja, Toomas Vanem, kes mängib Karavanis soolokitarri. „Kas teil reede hommikul midagi targemat ei ole teha kui siin murul peesitada?“ hõikab mees eemalt. „Sina oled ju alati igasse tundi hilineja, nii ka siia. Aga sa meiesuguste golfi tšempionite käest nüüd saad! Me oleme ju juba tunde harjutanud,“ narrib Karl teda vastu. Ette rutates tuleb mainida, et hoolimata hilinemisest on Toomasel hea golfikäsi ja pallid lendavad tema löökidest ääretult hoogsalt ja täpselt. Saab ju mees võisteldes ka lühikesel golfirajal kõige väiksema löökide arvuga palli auku ja võidab sellega ühe platsil toimunud võistlustest.

Trummar lööb paremini

Kui esimesed löögid ehk kõige profimalt ei lähe, viskab Karl Madis nalja, et kõik, mis bändis toimub, jääb bändi, nii ka ebaõnnestumised golfiväljakul. Kuid peagi hakkavad pallid lausa väljakuserval vilisema ja ebaõnnest ei saa juttugi olla.

Enne lööma asumist küsivad mehed, et ega see mäng vist eriti energiat kuluta ja treeninguna arvesse ei lähe. Siinkohal üllatab treener paljusid, et energiakulu võib golfi mängides olla üle 2000 kilokalori, sama koguse söövad naised keskmiselt päevas. „See tuleb kahe konjakiga kohe tagasi,“ viskab Karl seepeale, kuid tõdeb, et vehkimisest ja soojast päikesest on tal selg higine.

Esimene etapp on mängu õppimine, aga ilmselgelt tasub see lõpuks ära. Mehi huvitab, kas nii elegantse mängu juurde käib ka väike džinn toonikuga, ning treener kinnitab, et nii see on, kui ise tahad. „Loomulikult võib golfi võtta kui lõõgastavat meelelahutust ja nautida seda kõikide kõrvaliste mõnuainetega,“ selgitab treener Martin. „Siinkohal peab aga arvesse võtma seda, et end purju juues koordinatsioon kaob.“

Martini sõnul on olulisim asi golfi mängides see, et sul on sihtmärk, kuhu sa tahad palli lüüa, ja kõik muu tuleb iseensest.

Löögi juures on olulisim asi käte hoiak ning see, kuidas randmed töötavad ja löök sujub. Kui asend on paigas, võib mäng alata. „Teie olete eriti hea hoiakuga!“ ütleb Martin esimese lööja kohta. Marko Sirila vastab seepeale, et löögid on tema leivanumber, sest ta on ju trummar ja peabki iga löögiga pihtsa saama. Kõlab uskumatult, kuid ilmselgelt tuleb trummari amet golfimängule kasuks.

Käes on võistluse aeg!

Pärast paari kuiva harjutust läheb lahti võistluseks harjutusalal. Peagi on kõik mehed golfist võlutud ning arutavad, millal võiks ise kursused võtta. Esimesed löögid sujuvad. Kellel paremini, kellel halvemini, kuid keegi ei heida meelt. Ansambli mehepoegi vaadates ei ole kahtlust, et peale muusikalise ande on neid ka golfiandega õnnistatud. Esimesed löögid lähevad täppi ja pallid lendavad hoogsalt. Algselt on juhtpositsioonil trummar, kelle käsi on kõige kindlam ja täpsem, kuid peagi jõuab tema löökidele järele ka Karl Madis.

Üks asi on lööke harjutada, teine on aga võistelda. Esimesene astub võistlustulle trummar Marko ja viskab nalja, et tema närv ei pea vastu. Tema esimene löök läheb küll viltu, kuid teine tabab 70 meetri läveposti. Kaugete löökide osas saab vaieldamatu ja tabava võidu Karl, kes lööb peaaegu sada meetrit ja saab selle eest ka korraliku auhinnakarika kui parim algaja löögimester harjutusalal.

Pärast mängu avaldab Marko tõsiselt kahetsust, et tema kodukohas kusagil golfi mängida ei saa. „Kui see golfikepp mulle kätte anti, siis suurt erinevust trummipulgaga sellel ei ole. Isegi hoiak on sama ja ju seepärast mäng sujub ka.“ Marko ütleb, et tal on istuv töö ja sporti aega teha pole, aga kindlasti peaks seda rohkem proovima. Golf on see, mis teeb tuju heaks ja annab mõnusa positiivse enesetunde ning tema ei kahetse, et ta väljakule kaasa tuli. „Trummarite jaoks on kõik lihtne, sest määrav on kordinatsioon.“ Loomulikult on ka neid, kelle pall esialgu natukene metsa poole vaatab, kuid sellest pole midagi. Jaak Lutsojal tekib koheselt küsimus, miks tema pall alati viltu lendab. Treener Martin selgitab aga siinkohal, et tegemist on lihtsalt vale trajektooriga, mida mööda mees palli lööb. „Löök on vaja ajastada otseks ja küll kõik sujub. Sina teed seda varem ja siis läheb pall lihtsalt kaarest välja,“ selgitab Martin rahulikult. Pärast mõningast keskendumist hakkavad ka Lutsoja pallid lendama otse.

Martin on veendunud, et Karavani liikmed ajavad udu ja on varem golfi mänginud, sest mehed on tema sõnul ikka väga andekad. Karl viskab siinkohal taas nalja, et eks nad kõik on veidikene hingelt trummarid.

Golf ja pillimäng on sarnased

Karl Madis kinnitab pärast mõningast harjutamist, et tema on ilmselgelt golfi osas nüüd müüdud mees ja sellest spordialast on vaid tunnikese möödudes saanud tema vaieldamatu lemmik. Koheselt lendab ka Karli pall nii, et tabab peaaegu sihtmärki. Meeleolud väljakul on ülevad ja golfitreeneri arvates koosneb Karavan lausa sündinud talentidest. Mehed on seda kuuldes kui kõrvust tõstetud.

Karl Madis ütleb, et päike paistab, higi voolab ja tema on golfile oma sõrme andnud. „Kõige mõnusam tunne oli ikka see, kui pall lendu läks ja sinna saja meetri peale kukkus.“ Karl ütleb, et iga sport on tema meelest nagu pillimäng – kui üks või teine kord asjaga hakkama ei saa, siis ei tohi pilli või siis golfikeppi põõsasse visata, tuleb harjutada ja harjutada: „Need kaks asja on väga sarnased. Kümnenda ja viiekümnenda korra peale tuleb asi kindlasti välja.“

Karl Madis sai endale tõelise pisiku ja usub, et on nüüd golfihaigusesse nakatunud. „Oleks ometi aega,“ ütleb ta. „Küll siis tuleks ja mängiks kohe tõsisemalt. Kui on publik saalis, siis golfiväljakule ei jõua, aga midagi tuleb kahe toreda asja ühildamiseks ette võtta, siin pole muud pääsu,“ on ta otsustav.

„See on minu esimene kord golfi proovida ja ütlen ausalt, et tegemist on ilmselgelt algaja õnnega. Liigutamine on ootamatult hea, ei oleks arvanud, et pealtnäha nii lihtne mäng nii võhmale võtab,“ ütleb golfi esmamuljeid kommenteerides Margus Martmaa. „Õppida jääb veel palju, aga usun, et tulen kindlasti tagasi. See on fantastiline mäng!“ Margus arvab, et trummimeestel on kindlasti lihtsam golfi mängida, sest nemad on ikkagi lööjad mehed. Margus ise ütleb, et viimasel ajal tal spordiga aega tegeleda pole olnud, aga vanasti sai teivast hüpatud ja ennast ikka rohkem liigutatud. „Eks vanusega läheme ju mugavamaks.“ Viimasel ajal on jäänud mehele ainult metsajooks, see on lühike, aga mingigi liikumine. „Muidu tulevad ju kohe lisakilod.“

Toomas Vanem tõdeb, et tema esimene ettekujutus golfist oli see, et mäng on kerge, aga reaalsus on hoopis teine. „Esimene kord pallile pihtsa saada on ütlemata mõnus.“
Toomas käib vabal ajal ka hokit mängimas. „Suurt sarnansust ma ei näe, hokis peab ikka palju kõvemini lööma,“ selgitab Vanem. Samas on mees mängust võlutud ja tahab seda kindlasti veel proovima tulla.

„See on nagu muusika, tahaks kohe järjest rohkem ja rohkem teha ning siis pole enam pääsu, kui pead rohkem mängima ja muutud järjest paremaks. Värske õhk ja sõbrad, mis saaks olla parem,“ ütleb Jaak Lutsoja, kes muidu teeb ainsa spordina hommikuvõimlemist, mis tema sõnul võib ka suuri traumasid kaasa tuua. „Esimene löök oli minu jaoks õudne, arvestades, milline oli meie profitreeneri Martini esimene löök,“ naerab ta, kuid lubab väljakule end siiski veel näitama tulla.

Mõne tunni möödudes on kõigile selge, et Karvan jääb golfi juurde ja sellest pisikust enam lahti ei saa. Nüüd võib vaid oodata, millal Karl Madis ja sõbrad taas väljakul palle auku ajavad ning pillimängu ja konjakijoomise golfiga asendavad.

Tekst: Dagmar Reinolt, fotod: Tiit Mõtus
Artikkel ilmus ajakirjas Golf.