Ajakiri Golf: Hannes Võrno: Mootorratas – pesapallikurikas – golf – sportauto?

Imeilus hommik. Minu kaaslaseks tervisespordis on armastatud ja tuntud, humoorikas ja intelligentne Hannes Võrno. Kohtumispaigaks valisime Merivälja muuli, kus tervislik metsaõhk, kopse turgutav merehõng ja mööduvatest sõidukitest eralduv heitgaas – kõik ühes! Hea ja ilus alustada hommikust hoogsat jalutuskäiku – Võrno keppidega, mina ilma.

Läbitud sai hulga kilomeetreid ja hingeldamise vahele ka natuke juttu puhutud.
Millest tekkis rahva seas armastatud inimesel huvi golfi vastu, miks ei ole teda pikka aega golfiväljakul nähtud ja paljustki muust anname siinkohal lugeda.

Oled sündinud Rakveres. Millistes sportmängudes seal koolipoisina kaasa lõid ja kas neil harrastustel võiks olla seos ka Sinu golfihuvi tekkimisega?

Koolipoisina Rakveres oli enesestmõistetavalt kõige kirglikum ja huvipakkuvam sportlik tegevus jäähoki. Suuremad poisid mängisid linna hokiväljakul ning meil, noorematel, oli hoovis oma plats. Nii kui külmad ilmad tulid, hakkasime sõbralikult koos kõrvalmaja vene ohvitseride võsukestega liuvälja ehitama. Kui see valmis sai, tegime oma meeskonnad. Nemad olid Nõukogude Liit ja meie Tšehhi. Nii iga talv.

Kuidas tekkis õieti mõte minna golfiväljakule? Kas pärast põhjalikumat järelemõtlemist või pigem ootamatult – spontaanselt?

See oli üks väga konkreetne ettepanek, mille tegi Otepää Golfiklubi. Olin üks õnnelikest “väljavalitutest”. Lisaks Chalice’ile, Koit Toomele ja mitmetele teistele meelelahutusmaailmas tegutsevatele inimestele tehti ka minule pakkumine. Otepää Golfiklubi tegi green cardi koolituse ning tagantjärele tunnustuseks pean ütlema, et see oli väga hea tõuge.

Mille põhjal valisid väljaku, kus golfi mängima hakata? Oli siin oma roll ka golfisõpradel/tuttavatel?

Minu lemmikväljak on Jõelähtme EGCC. See on kodule kõige ligemal. Nii lihtne see ongi.

Mis on Sinu jaoks golfimängus kõige keerulisem, huvitavam ja naljakam?

Pean oma algaja mängija oskuste juures suurimaks väljakutseks keskendumist ning jõuvarude ja enesetunde oskuslikku ja säästvat kasutamist. Nagu algaja ikka, kui miski tuleb välja või ei tule üldse välja, muutub sammutempo, tähelepanu kipub laiali valguma ning kõrvalised tähelepanutõmbajad segama. Huvitavaimaks selle mängu juures pean duelli enesega. Kui sain green card’i tehtud, andsin enesele lubaduse – ma ei mängi seda kellegi teise pärast peale iseenda. Ma ei valeta endale, ei tee sohki, ei tee end paremaks ega sea eesmärgiks handicap’i. See on mul tänini südamerahuga 54 ning mul pole selle pärast ei häbi ega imelik. Kõige naljakam golfimängu juures on muidugi mood ja trend. See pole üksnes golfi, vaid kõikide spordialade puhul minu meelest lõbus, et eksisteerib meeletu hulk amatööridest harrastajaid, kelle jaoks on vaat et päästmatult olulisim see, mis sul seljas, peas ja jalas on.

Sa oled tõeliselt huvitav isiksus – haritud, tark, humoorikas, erialalt kunstnik, ametilt aga sõjaväelane, töötad kaitseväe teavituskeskuse ülemana. Kuidas arvad, kas golfimängust tasuks korrektsuse ja korra kõrval otsida ka kunstilist ilu – leidub seal ehk ka veidi boheemlust?

Kui meenutada, et see sõna – boheemlane – tuleb prantsuse keelest ning oli algselt oma tähenduselt mustlane, siis on golfimängijad vägagi boheemlased. Reisivad, otsivad, seiklevad.

Oskaksid Sa öelda, kuivõrd aktiivsed golfimängijad on Eesti kaitseväelased?

Tean oma kolleegide hulgas päris mitut golfimängijat. Näiteks Eesti õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien.

Fantaseerime veidi… Kui kaitseväelane peaks sattuma lahinguolukorda või muusse ekstreemsituatsiooni – kas vaenlase eemaletõrjumisel või kahjutuks tegemisel võiks abi olla ka golfikepist? Ja kuivõrd golfikepi enesekaitseks kasutamine vastaks mängu reeglitele ja eetikale? Kas golfikepi kasutamine enesekaitseks tuleks kõne alla? Tean situatsiooni, kus peretüli lahendati raud 8-ga… kas sellest on abi? Kas pere säiliks? Kas üldse pere säilime oleks kõne all, kui koos eksisteeriks golfisõltlane ja mitte golfisõltlane?

Sellele küsimusele nii-öelda puusalt lastes võiks vastata, et mis tahes ründe tagasilöömiseks kõlbab mis tahes kättesattuv vahend, kui ei ületata enese- või, täpsemalt öeldes, hädakaitse piire. See, kuidas pesapallikurikast on saanud lausa kultuslik külmrelv, on golfi imagole ainult kasuks. Õnneks.
Kust maalt algab golfisõltlus? Miskipärast arvan, et sellega on nagu mille muuga tahes. Sõltuvus on see, kui hakkab tööd segama ja samas sisse ei too, vaid vastupidi.

Paljudes riikides on kõrgeim sõjaline auaste marssal. Marssal tähendab ka korrapidajat golfiväljakul. Milline tähendus Sinu jaoks ütlusel “iga sõduril on paunas marssalikepp”? Millised on Sinu unistused?

Unistada tuleb suurelt, muidu on see lihtsalt arglik soov millegi järele. Ma ei häbene tunnistada, et unistan ajast, kui vormis inimest, olgu see politseinik, kaitseväelane või keegi muu, ei võeta üksnes sel puhul jutuks, kui räägitakse teemal – ai, kui seksikad on vormis mehed! Sinna on veel pikk tee. Selleks peab politseist saama korra kohaloleku sümbol kõikjal Eestis, mitte maanteepervel kasvavas maltsas passides eksijate nillimine. Selleks peab kaitsevägi olema nähtav rohkem kui üksnes Kevadtormi ajal või pidupäevaparaadidel. Unistan kõikide tööd tegevate inimeste ausse tõstmisest, iga töötegija austamist ning tema tööst lugupidamisest. Nii tagasihoidlike unistuste kohta ei julge ma küll “marssalikepike” öelda.

Aga mundris mehed ON seksikad…
Mu kolleeg, kolonel Peeter Tali ütleb selle peale alati – mehed on vormis. Munder on Muhu keeles kartulikoor.

Mida telesaate „Miljonimäng“ saatejuhina arvad – kui vajalikud on edukaks golfimänguks üldine avar silmaring ja teadmised erinevatest valdkondadest?
Ega need üksnes golfimänguks vajalikud ole. Silmaring, teadmised, huvid ja kirg peaksid olema terve mõistusega inimese igapäevased saatjad. Golf on ses osas natuke sarnane jahipidamisega. Kaua sa ikka räägid sellest, kui meeletult hästi ükskord läks või kui kehvasti teinekord mööda panid. Jutud saavad otsa ja siis?

Kas jahipidamine Sinu jaoks on eesmärk või juhuste kokkulangevus – kui jahileminek, siis jahileminek? Kui jutud saavad otsa – mis siis?
Jahipidamine on minu jaoks osa inimkonna ajaloolisest rituaalist, mis on teinud läbi tuhandete aastate palju suurema arenguprotsessi kui nii mõnigi muu valdkond. Ma olen juba ammu soovitanud kaotada sõnad „jaht“, „jahimees“ ning „jahipidamine“, sest tegelikult on need mõisted väga palju laiemalt seotud metsanduse ja loodushoiu ning majandamisega, mitte pinnapealsete asjatundmatute amokk-kisaga, et jahipidamine on tapmine. Kes kordki elus on viinerit söönud, on samuti osaline loomade tapmises. Jahindusest lugupidava inimesena võitleks ma pigem rämpstoidu tootmiseks vaja mineva loomse tooraine pärast loomade tööstusliku kasvatamise ja tapmisega, mitte jahindusega.

Kuidas reageeriksid, kui Sulle kui kunstnikule tehtaks ettepanek illustreerida mõnda golfimängu õpikut või üldse raamatut golfist?
Arvan, et kui Tiger Woods teeks ettepaneku tema elulooraamatu illustreerimiseks, ei suudaks vist tõesti edevust ja auahnust maha suruda…

Avaliku elu tegelasena, saatejuhina ja ka koomikuna „Kreisiraadiost“ oled tuntud vist igale inimesele. Kas golfiväljakul oled tunnetanud ka liigset tähelepanu, et soovitakse näha, kuidas mängib ja mismoodi käitub väljakul Hannes Võrno?
Ei ole seda küll kunagi kogenud. Aitähh kõikidele, kes on seni seda pilti kogemata näinud ning viisakalt pilgu kõrvale pööranud.

Kas vahel kostnud arvamus, et Hannes Võrno on edev inimene, kõlab Sinu jaoks tõehetkelise ütlusena, liialdusena või jätab ükskõikseks?
Minu jaoks ei ole edevuses midagi halba! Edevus on hoopis muu asi kui alpus. Kabriolettauto ei ole minu silmis edev, aga kui keegi sõidab veebruaris, huuled sinised ja katus maas, on see alpus ning naeruväärne. Neil kahel tuleb vahet teha – nii lihtne see ongi.

Sportauto ja mees – täpsusta seda kooslust lähemalt, palun…
Sportauto on minu silmis tõesti sportauto. Mehed, kes pere arvelt Impreza liisivad ning seda kord kuus rahvarallidel lõhkumas käivad, ei ole minu meelest sportauto ideest aru saanud. Sama raha eest võiks käia kas või korra aastas kusagil Lõuna-Euroopas, rentida Ferrari või Aston Martin ning anda siis kiiretel mägi- ja kiirteedel kuuma nii et kulmud kuklas. Kindlasti meeldiks see ka naisele rohkem!

Mis võiks juhtuda siis, kui golfimängiksid erinevate Eestimaa erakondade poliitikud ?
Poliitikute seas on mitmeid häid mängijaid ning usun, et ju nad omavahel nii mõnegi dilemma just golfimurul selgeks räägivad. Selle poliitiku, kes tuleb koos fotograafiga kord nelja aasta tagant esimesele tiile ja kaob siis taas, tunneb igaüks ära. Õnneks ei ole ma näinud ega kuulnud, et golfi poliitiliselt kusagil lörtsitud oleks.

Mis Sa arvad, mis juhtuks, kui ühes seltskonnas mängiksid golfi Tarmo Leinatamm, Peeter Oja ja Hannes Võrno?
Meil oleks väga tore mäng. Tunnetame ja mõistame üksteist poolelt sõnalt ja samas on igaühel oma nõrkus või tugevus kindlasti ka golfirajal. Arvestades, et me teeme seda, mida tahame või mis meile meeldib, ei ole Ajakirja GOLF küsimus sugugi utoopiline.

Kas oleks väga utoopiline Teid ühel ajal ja ühes kohas kokku saada?
See on päris keeruline. Oleme kõik oma tegemistega sedavõrd hõivatud, et isegi niisama lobisemiseks on kohtumisi liiga harva.

Ühes 2009. või 2010. aasta Postimehes ilmunud artikli lõpus on Sinu hobisid loetletud nii: toit, vein, jaht, fotograafia, golf, maalimine ja kirjutamine. Kas selline harrastuste järjestus on ajakirjaniku välja pakutud või ongi see Sul selline?
See on juhuslik järjekord ja kindlasti mitte edetabel. Täna on minu suurim kirg sõjateadus ning riigikaitse-teemad, naudin mootorrattasõitu, loen ning kuna mu pojad on juba suured mehed, pean oma meeldivaimaks ajaviiteks hetki, kui saame lihtsalt juttu ajada, kui kuulan neid ja taban end imetlemas nende nutikust ja seisukohti.

Mida on Sulle golfimäng andnud ja millised on sellel spordialal Sinu tõsisemad saavutused?
Saavutusi mul ei ole. Suhtun golfi nagu sõpra, kellest hoolin ja kelle seltskond mind paelub. Austan väga nende inimeste tänuväärset ja suurt tööd, mida tehakse, et väljakud oleksid just sellised, nagu need on. Mulle läheb väga korda mõni väike detail, mida märkad ja tajud, et selle on keegi südamega teinud.

Missugused on Sinu suhted golfiga praegu? Tean, et oled pidanud pikema pausi– miks?
Tõstsin seti magamistoa nurka, nähtavale kohale, et sel hommikul, kui kõik taevamärgid on õiges kohas, ei mõtleks ma ärgates ringi ega hakkaks tegema uusi plaane. Viimased kolm aastat on iga ilus ilm kutsunud mind mootorrattaga asfalti mõõtma – jagan oma golfaritest sõprade seisukohta, et golfi saab mängida seni, kuni käed on otsas. Motikaga sõitmiseks on veidi muud ka vaja, ütleme siis – noorust!
Järelikult ei ole see kuskilt otsast keskeakriis. Ning tõele au andes – nii head kriisi nagu keskeakriis ei tohi lasta raisku minna!

Tekst: Jaan-Ivo Lukas, Ivika Liblik, pildid: erakogu
Artikkel ilmus ajakirjas Golf.