Millises seisus on Eesti võitlussport järjekordse King of Kingsi eel? Kommenteerib Kevin Renno

Täpselt kuu aega enne oktoobris toimuvat King of Kingsi võitluskunstisarja Tallinna Grand Prix` etapi toimumist Tondiraba jäähallis rivistati matšidest osa võtvad Eesti poksijad Coca Cola Plaza A.Le Coq sviidis avalikkusele tutvustamiseks üles. Tosinast võitlejast pooled treenivad Eesti ühes tuntuimas võitluskunstide klubis, Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias, ja see on nii akadeemia kui ka selle looja Kevin Renno jaoks silmapaistev saavutus. Oma sõdalastest ja nende plaanidest räägib täpsemalt aastaid edukalt võistelnud ja teisi treeninud mees ise.

Sel korral astub üles päris suur hulk Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia sportlasi. On see tunnustus klubile või on see välja teenitud pika aja töö tulemus?

Ma arvan, et nii seda kui teist. Tunnustus on ta mingil määral kindlasti, meie spordiklubi sportlasi hinnatakse nii kõrgelt, et neid kutsutakse igale Eesti tuntumale võitlussarjale või suuremale üritusele. Eestis ei ole ühtegi suurt arvestatavat üritust, kus meie poleks esindatud. Seekord on meid kohe eriti palju – 12-st matšist 6 on meie sportlaste osalusega ja loomulikult peame nüüd kõvasti pingutama ning sportlased peavad veelgi rohkem, et hoida seda lippu kõrgel, näidata, mis puust nad on ja et nad on sinna ikka põhjusega kutsutud. Eks spordiklubi teeb ka omad kulutused selle nimel – saadame Ahti Pikkuri Hollandisse treeninglaagrisse ja Karl-Joonatan Kvell on seal juba ees. Karl on planeeritud sinna jätta kuni kolmeks kuuks, võib-olla isegi kauemaks. Ise sõidan 20. septembril sinna Karli vaatama ja täpsemalt tingimustest rääkima.

Paar aastat tagasi ütlesite intervjuus heade uudiste portaalile, et kui sportlased ja tipud kogunevad ühte saali, siis teeb see tegelikult kõiki meie sportlasi tugevamaks. Kas täna on meie tase tõusnud nii kõrgele, et meil tippudest ka ei piisa ja tuleb käia väljaspool?

Eesti profitasemel tipud käivad koos treenimas peamiselt meie peasaalis Sparta spordiklubis. See on jällegi meile suur tunnustus ja suur pluss, et meie sportlased saavad oma kodusaalis parimate keskel treenida ja areneda. Põhjuseks, miks on vaja teravaid paarilisi ja teravaid vastaseid, ongi see, et siis sa ei jäta ühtegi viga sisse. Kui sa pead trennis nagu võistlustelgi pingutama 110%, siis sa oled võistlustel parem. Kui sa püsid trennis pingutuses oma mugavustsoonis, kuna sinust paremaid sinu treeningsaalis ei olegi, siis tulevad vead sisse ja jäävad kindlasti sisse ka võistlustel. See ongi välismaal käimise pluss, et võistlejad treenivad võõras saalis, seal on teistsugune närvipinge ja nad treenivad võõras stiilis inimestega, kellega nad ei ole nii harjunud. Ja see kõik on suur pluss. Kõik, kes on välisriikidest meie kodusaalis treenimas käinud, need ütlevadki, et meie kodusaalis on kõik olemas, aga mida on vaja või mille pärast nad seal jätkuvalt käivad, ongi see, et seal on teised sparringupartnerid. Sealne sparring on nagu võistlus, lihtsalt suuremate kaitsmete ja kaitsevarustusega, siis ei teki vigastusi. Ja nad annavad seal lihtsalt minna.

Tosinast võitlejast 6 oma koduklubi sportlast – kes neil nurgas on? Ega ometi kõigil neil teie ise ole?

Kindlasti mitte ainult mina. See, et nad kõik võistlevad meie akadeemia alt, ei tähenda, et ma neid kõiki isiklikult treenin. Minu kui selle klubi vedaja ja peatreeneri eesmärk ja ülesanne on võimaldada kõigile sportlastele sellised tingimused, et nad saaksid võimalikult hea ettevalmistuse – olgu see siis välistreenerite või -laagrite näol. Me kasutame ka erinevaid kodumaiseid treenereid – keegi teeb mingi teatud aja treeninguid oma poksitreeneriga, siis jälle mingi aja minuga jne. Niimoodi see vahetus käib. Juba puhtfüüsiliselt ei jaksaks ma nii palju sportlasi personaalselt treenida.

Kellele pöialt hoiate ja kelle matšid tõotavad tulla eriti huvitavad?

Loomulikult hoian ma pöialt kõigile! Selles pole kahtlustki! Meie ainus naisfighter Andra loomulikult! Tema on nendest kõigist sportlastest ehk kõige rohkem minu käe järgi kasvanud ning sellepärast pakub see mulle alati väga palju pinget ja huvi. Loomulikult Mirkko Moisar. Mäletan seda, kui ta kunagi trenni tuli, selline 14-aastane pubekas. Mirkkoga teen tööd kõvasti ja loomulikult meie uus tõusev täht Karl-Joonatan Kvell, kes võistleb seal teise omavanuse nii-öelda Eesti tõusva tähega Viimsi Tigersist. See on kindlasti väga põnev heitlus, kuna poiste vahel on juba mingeid ütlemisi sotsiaalmeedias olnud. Aga meie nende ütlemistega kaasa ei lähe – me pigem näitame ringis, mida me teeme. Haukuv koer ei hammusta. Loomulikult Ahti Pikkur, teda ootab ees väga raske turniir. Aga kuna Ahti on minu spordiklubis ka üks treeneritest ning meie treeningajad ja treeningud ei ole valdavalt ühised, siis Ahti treeningud ongi peamiselt iseseisvad, koos meie spordiklubis tegutseva treeneri Tony Hitroviga, ning väga palju teeb ta sparringutreeninguid Maksim Vorovskiga. Isiklikult ma Ahtiga väga palju koostööd teinud ei ole. Ning siis on veel Hendrik Themas, kellega ma nüüd töötan kindlasti rohkem – teeme ühiseid treeningaegu. Meil on temaga väga hea klapp, ma leian, et ta kuulab seda, mida talle õpetad, ta kuulab seda, kui ma ütlen talle, mis ta vead on, ja ta tahab neid välja parandada. Sellise inimesega on hea koostööd teha.

Kas viimasel Fightland’il Hendrik Themase juures nurgas olles oli ta siis Hendrik 2.0?

Hendrik oli väga tubli. Tal ongi vaja veel saada lihtsalt kogemust – tahtmist, jõudu, vastupidavust tal on. Mingil hetkel isegi liiga palju. Vastased oleksid võinud seal ära lõpetada juba esimeses raundis, kui ta poleks suutnud säilitada sellist kainet mõistust, mis muidugi tuleb ainult kogemusega. Kui vastane on umbkaitses, siis sul ei ole vaja minna ennast tühjaks peksma vastu seda kaitset, vaid sul on vaja teha väga kindlaid liigutusi kindlasse kohta, et vastane matile saata. Aga see kõik tuleb ajaga, Hendrik on väga tubli ja ma üldse ei kahtle, et see aeg tuleb.