Spordikangelane Kaido Leesmann: võistluspinge näitab, millise inimesega on tegu

22. – 23. aprillil toimuvad Spordiklubis Sparta Eesti meistrivõistlused jõutõstmises 2017. Pole just palju neid sportlasi, keda näeb ühtedel võistlustel suurte raskuste kallal rassimas ja siis teisel võistlusel kabelaua taga mõtlikult seisu analüüsimas. Kaido Leesmann on just selline mitmekülge spordimees, kes on aastast 2003 Eesti Jõutõsteliidu juht ja ise tegevsportlane. Tema käes on ka lamades surumise Eesti rekord, 320 kilogrammi. Ta on 36-kordne Eesti meister jõutõstmises jõutõstmises ja lamades surumises, olles püstitanud 78 Eesti rekordit ja on olnud Euroopa rekordi omanik lamades surumises.

Alates aastast 2008 juhib Kaido Leesmann Spordiklubis Reval-Sport Powerlifting Team’i. Treenitavaid on täna üle neljakümne mehe ja naise. Tema õpilased on toonud medaleid nii Eesti kui ka Euroopa ja maailmameistrivõistlustelt. Kaido on korraldanud üle 90 jõutõstmise võistluse Eestis.

Samas on Kaido Leesmann ka 24-kordne Eesti meister rahvusvahelises kabes ning parim kabetaja aastatel 1987, 1992, 1993, 1994, 2000 ja 2007. Aastatel 1992-1995 oli Kaido Leesmann Eesti Kabeliidu asepresident. Oma spordikangelase teekonnast räägib edasi juba mees ise.

Kuidas üks noor poiss jõuab sellise spordiala juurde?

Ütlen ausalt, et vaevalt keegi tuleb spordisaali ja tahab kohe jõutõstjaks saada. Sellist noort inimest kannustab ikka see, et ma tahan suuremat biistsepsit saada, hea välja näha, tahaks natuke rasva kaotada — see on see, mis noore tavaliselt saali toob.

Ja kuidas teie jõudsite?

Ma arvan, et jõudsin samade põhimõtete alusel. Mäletan, et koolis räägiti palju kulturismist, suurest musklist, sellest, kes surub kätt paremini, kes surub rinnalt rohkem, ja kuna ma selles valdkonnas mingi tegija polnud, tahtsin natukenegi kaasa rääkida. Nii ma siia sattusingi.

Olete spordikangelane igal juhul, juhite alaliitu, saavutanud märkimisväärseid tulemusi, purustanud rekordeid… Mäletate oma esimest võistlust ka?

Esimene jõutõstmise võistlus oli mul 1990. aastatel ja see oli mingi suvaline saalivõistlus. Ma tundsin siis, et see ala sobib mulle ja sain inspiratsiooni, et selle alaga tõsisemalt tegeleda. Aastal 2000 tegin oma esimese tõsise jõutõstmise võistluse ja pean tunnistama, et olin siis 31-aastane — kui mõnes teises valdkonnas hakkab karjäär selles vanuses lõppema, siis minul alles see algas.

Tuli esimesel võistlusel ka tulemus või oli see lihtsalt kogemus?

Esimesel võistlusel tegin ma väga võimsa isikliku rekordi, olin väga lähedal Eesti rekordile ja pean ütlema seda, et see andis mulle jõudu edasi minna — ma nägin, et ma pole Eesti tippudest üldse kaugel.

Võitude ja rekordite taga on kindlasti suur töö ja treeningkoormus, aga on selle taga ka looduse kingitus ehk anne?

Kindlasti midagi selle taga on, kuigi ma püüan jääda tagasihoidlikuks ja öelda, et ma olen täitsa tavaline Eesti mees, aga need treenerid, kellega ma koostööd teinud olen, on öelnud, et seal midagi ikka on! Ma arvan, et sportlik põhi on mul pärit kergejõustikust, korvpallist, jalgpallist ja kabest, ja ma rõhutaks just kabe poolt — see on õpetanud mulle tohutult töötegemist olemasoleva materjaliga. Kui sa pead ikka 5-6 tundi mingit seisu analüüsima, ju siis oled valmis ka kolm tundi füüsilist trenni tegema.

Mis on teie alal muutunud sellest ajast, kui alustasite?

Inimesed teavad nüüd seda, mis on jõutõstmine. Kui rääkida, mis on lamades surumine või kükk, siis inimesed oskavad juba rääkida numbritest, nad saavad rohkem aru, ma julgen öelda, et see ala on viimase 10-15 aastaga läinud märgatavalt populaarsemaks. Eestlased on välisvõistlustel teinud palju suuri tulemusi, raskejõustikus oleme erinevates vanuseklassides välismaalt palju medaleid toonud ja olgem ausad, see ongi see, mis 20 aastat tagasi puudu oli. Samuti on meil täna tugevad klubid ja ala toetajad, kelleta me ei suudaks tegutseda ja ma teen sügava kummarduse nende poole.

Kui vaadata numbreid, siis mil moel selgitada tavalisele inimesele, kuidas suudavad mehed ja ka naised selliseid raskusi tõsta?

See on treening, tehnika ja pidev enesetäiendamine. Ütlen ausalt, minagi vaatasin kunagi mingeid numbreid ja unistasin, et surun rinnalt 150 kilo. Ma ei kujutanud ette, kuidas see kõik peaks toimuma, aga eks see nii ongi, et treenid endast tugevamatega, võistled nendega, arened ja mingil hetkel sead lati enda jaoks järjest kõrgemale. Niimoodi nihkudki edasi. Väga palju õpib ka sellest, mis toimub maailmas, see pole ainult siin omavahel nokitsemine, vaid vaatad, millised treeningsüsteemid mujal toimivad, kuidas need täiustuvad, tahad nende asjadega kogu aeg sammu pidada.

Kui keeruline sportlase, treeneri ja alaliidu juhi töö ühendamine, paljud jätavad sportlasekarjääri või treeneriameti — kuidas teie seda teha jõuate?

Ma rõhutan seda, et alustasin ikkagi sportlasena, alaliidu juht oli sundvalik. Sel hetkel ei olnud kedagi paremat panna ja mina pidin olema see inimene, kes võtab juhtimise enda kätte.

Tänaseks on meil väga tugev ja töövõimeline juhatus Jõutõsteliidus, oleme nende meestega korraldanud nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistlusi Tallinnas ja Tartus. Nad on karastunud ja usaldusväärsed mehed!

Kuna ma ei tahtnud oma sportlikust karjäärist loobuda, püüdsin need kaks asja kuidagi ühendada. treeninggrupp tekkis mulle hiljem, 10-11 aastat tagasi. See on veel omakorda koormus, aga ka kõige raskem, sest kui sul on 20-30 õpilast, elad sa läbi kõike, mida nemad elavad, tunned seda, mida nemad. See on tohutu valu. Kui sa ise kuskil kaotad või ei tee tulemust ära, on see üks valu, aga kui su 20 meest ei tee ära, on see 20 valu. See pole kerge, pead vaatama, et omad huvid kuskilt läbi ei jookseks, et sa oled tingimustes neutraalne, kusagil oled sportlane, kusagil oled treener, kusagil käitud nagu alaliidu juht.

Kuidas te valmistate neid inimesi, kes võistlustele lähevad, lisaks füüsilisele treeningule vaimselt ette?

Need on väga erinevad sportlased, kes mul on. Mõned võistlevad esimest või teist aastat, nemad nõuavad ka rohkem tähelepanu. Üks asi, mida ma olen oma treeningutes juurutanud, on see, et meil pole siin selliseid staare, kes istuvad jalg üle põlve ja keda teenindatakse, me kõik aitame kõiki. Ma usun, et tänu sellele printsiibile meie klubi edukalt eksisteeribki — pole vahet, kui vana sa oled, mis tulemusi sa teed, sa oled ikkagi kellegi jaoks abimees, sekretär, teenindaja, ainult niimoodi saame me omi asju teha. Kindlasti on võistlejaid vaja rohkem julgustada ja inspireerida, nendesse panustada ja kindlasti neile ka lähemal olla.

Kuidas inspireerimine ja vaimne julgustamine päriselt välja näevad?

On inimesi, kes võistluspäeva hommikul avastavad, et täna ei ole see õige päev. See ei tule sellest, et päev pole õige, vaid inimese närvisüsteem ei pea vastu, ta tunneb ennast 20-30% nõrgemana ja ta tahaks üldse mitte kohale tulla. Sa peadki inimesele selgitama, et see tuleneb su närvidest, see on kinni su peas, see on haigusest või unepuudusest — sa lihtsalt julgustad inimest, et läheme ja teeme selle ära, milleks oleme koos valmistunud. On muidugi ka vastupidiseid näiteid, kus on vaikne noormees saalis, kes üldse silma ei paista, aga võistluspäeva hommikul on lõvi ja teeb ise kõik asjad ära, pead teda veel tagasigi hoidma.

Kas need lõvid ja tähed on kuidagi äratuntavad ka – et sellest võib saada häid või lausa suurepäraseid tulemusi tegev sportlane?

On kindlasti, aga äratundmine ei pruugi toimuda treeningprotsessi käigus, siin on kõik targad ja tugevad. Just kriisiolukorras, pinge all, mis siis saab sellest mehest, kes ta siis on — just seal tuleb inimese karakter esile, siis tuleb koore alt välja, kes on kes. Võistluspinge näitab paljut ära.

Kas oma lähedastele, perele, sõpradele, noortele poistele julgeksite soovitada unistada samast karjäärist, mis on teil on?

Kindlasti ma julgeks soovitada, kindlasti ma julgeks neid inspireerida unistama kõrgematest eesmärkidest, aga ma ei taha kedagi survestada ja sundida. Kasvõi oma pojad — ma pole kellelegi käinud peale, et teist peab jõutõstja saama ning ühest mu pojast sai, teisest ei saanud. See on midagi, mida spordikauge inimene täitsa kardab, et ma lõhun ennast ära, kolme aasta pärast olen invaliid — sa pead inimestele selgitama, et see on sport, see on turvaline, see pole lõhkumine.

Miks te kõike seda teete?

Kui meile oleks 20 aastat tagasi keegi öelnud, et me hakkame seda asja tegema, poleks me ehk seda ideed ära ostnud. Aga kui sa vaikselt arened, numbrid lähevad tasapisi suuremaks, saab inimene sellest palju rõõmu, rahulolu, see on enesetäitmine. Mul on grupis meesterahvaid, kes on 65-68-aastased. Mis on see, mis annab inimesele hommikuks sära silmadesse, et ma tahan üles tõusta, tahan täna midagi ära teha — see on paljuski trenn, tulemus, mida ta läheb alistama, eesmärk. Kui sul pole elus eesmärke, siis mille nimel sa üldse elad?