INTERVJUU! Roman Zõbin: sel sügisel selgitame, kes on tšempionitiitlit rohkem väärt, kas mina või Morari
Roman Zõbin on Eesti võitleja, kel on selja taga juba mitmeid raskeid matše, kuid seda selgemalt joonistub välja tema kiire areng võitluskunstide sõdalasena. 17. septembril kohtub ta võitluskunstisarja King of Kingsi Tallinna Grand Prix` etapil ringis ülitugeva moldovalase Sergei Morariga, et selgitada välja, kumb neist on väärikam kandma maailmameistri tiitlit. Sellest heitlusest ähvardab kujuneda õhtu võimsaim matš. Järgnevalt räägib Roman oma sporditeest ja ettevalmistustest King of Kings etapiks.
Roman, kui kaua sa oled spordiga tegelenud?
Ma olen 26 aastat vana, spordiga tegelen 12. eluaastast ja võitluskunstidega alustasin 15-aastasena. Esimeseks minu spordialaks oli kergejõustik. Olin lapsepõlves väga energiline. Kuidagi juhuslikult astusin sisse ühte kergejõustikusaali ja nägin, et lapsed tegelevad seal just sellega, mida koolis ei lubatud: jooksevad, hüppavad, treenivad. Hakkasin ka ise kergejõustikuga tegelema — esialgu küll vaid pool aastat.
Siis tulid mu ellu muutused ja ma ei saanud trennides käia. Järgmine etapp algas 14-aastaselt kudotreeningutega. Esimene trenn oli ülimalt raske, sest jäin sõpradega hiljaks, algajate grupp juba tegutses ja me sattusime kohe proffide juurde. Järgmisel päeval oli selline tunne, nagu oleksin kogu öö kõverdatud kätega maganud, siis ärkasin üles ja käisin veel pool päeva nii ringi, valu oli väljakannatamatu. Sellegipoolest läksin juba päev hiljem jälle trenni. Treener oli väga üllatunud, sest olin kolmest sõbrast ainus, kes tagasi tuli ning selle eest ergutati mind esimese kimono ja valge vööga. Mulle hakkas see spordiala väga meeldima. Edasi läksid asjad nii: ma tutvusin taipoksitreeneri Andrei Botškarjoviga ja otsustasime koos, et hakkame tõsiselt treenima. Järgnes kaheaastane aktiivne treeninguperiood, treenisin ennast iga päev täiesti higiseks. See distsiplineeris mind väga. 22-aastaselt hakkasin tegelema K-1 võitlusega ja sealt sai alguse minu tee profisporti.
Mis sundis sind tol päeval trenni naasma ja hoiab sind siiani spordis?
Tollal ilmselt lihtsalt huvi, aga praegu hoiab mõte, et olen juba nii palju spordile pühendanud ja mida aeg edasi, seda huvitavamaks läheb. Olen juba otsustanud elu lõpuni profispordi juurde jääda.
Kuidas sa valmistud King of Kingsi sügiseseks etapiks Tallinnas?
Ettevalmistus käib juba suve algusest. Ma ei suutnud kaua alustada hommikuse jooksmisega kella kuuest, aga lõpuks ületasin ennast. Ma töötan palju, et saada kiiremaks ja vastupidavamaks. Ma sean endale teatud etappideks eesmärgid ja saavutan need. Minu järgmiseks eesmärgiks on saada King of Kingsi versioonis maailmameistriks kaalus kuni 77 kilogrammi. Möödunud aasta detsembris ma juba kohtusin Moldova finaalis oma konkurendi Sergei Morariga. See oli mulle õhtu jooksul juba teine ränk matš, esimene oli Rodrigo Ferreiraga, kus tuli kahjuks palju jõudu kulutada. Sel sügisel selgitame taas, kes on tšempionitiitlit rohkem väärt, kas mina või Morari.
Kas mäletad oma kõige kibedamat kaotust?
Kõige kibedama kaotuse sain oma kõige esimeses matšis, kus ringis oli minu vastaseks võitleja, kel oli selja taga juba mitmeid profivõitlusi ja pealgi oli ta Serbia meister. Mäletan, et matši ajal ei saanud ma aru, mis toimub: läksin otse peale, tahtsin tempot tõsta, aga lasin mõned löögid läbi ja tuli minu esimene nokaut. Esimene mõte nokaudist välja tulles ei olnudki, et milline tugev löök, vaid peas oli ainult üks mõte — KUIDAS? Ma ei suutnud kuidagi uskuda, et see juhtus minuga. Hiljem sain teada, et ka minu vastasele oli see üks raskemaid võitlusi, nii et lõppkokkuvõttes polnudki mu tulemus paha.
