VIDEO I Roald Johannson Erika Salumäe olümpiavõidust: see oli hetk, mil teadvustasin, et Eesti Vabariik on tagasi
„Öeldakse, et mäletad neid hetki kui toimub suur epohhi loov sündmus, kuigi tänaseks on möödas sellest 30 aastat,“ räägib teleajakirjanik Roald Johannson. Tema ja jalgrattatreener Jaanus Prükkel meenutavad EOK videosarjas „Võidame sajaga!“ trekirattur Erika Salumäe olümpiavõite.
Prükkelil on Salumäe esimese olümpiavõiduga 1988. aasta Seouli olümpiamängudel omapärane lugu. Nimelt kutsuti noor trekikattur ootamatult Tallinna lennujaama Salumäed vastu võtma.
„Hommikul helistas mulle Olaf Olmann, kes kureeris Kalevi spordiseltsis jalgrattasporti ja kiiruisutamist, ja ütles: „Jaanus, tule siva lennujaama, Erika tuleb koju!“ Mõtlesin, et ma nii tähtis inimene ei ole, et Erikat peaks vastu võtma, aga äkki on vaja kohvrit vedada või ratast tassida. Kohapeal selgus, et mina ja Renee Tuul saame olulise ülesande,“ meenutab Prükkel.
„Meile anti Kalevi dressipluusid selga ja pidime Erika õlgadele võtma. Kuna Renee on minust peajagu lühem, pidi Erika mul õlavarrel olema, muidu oleks ta viltu istunud. Sõitsime siis lennujaamast Raekoja platsi ja kui see korteež sinna jõudis, võtsime ta uuesti õlgadele ja tassisime lava peale. Viisime ta lavale, läksime lava taha, võeti dressipluusid ära ja kästi koju minna. Kahjuks ei ole seda legendaarset dressipluusi enam alles,“ muheleb Prükkel.
Raekoja plats oli rahvast täis, Prükkeli hinnangul olid Salumäed ja NSVL korvpallikoondisega kuldmedali võitnud Tiit Sokku ootamas kümned tuhanded inimesed. „Ma pole nii palju rahvast korraga ei siis ega ka hiljem Raekoja platsis näinud. Terve Raekoja plats oli sinimustvalget täis,“ mäletab Prükkel.
Toona üheksa-aastasele Johannsonile jättis see vägeva mulje. „Kui Erika ja Tiit Sokk Raekoja platsil teiste kukil kohale toodi, oli see äge tunne. Sain aru, et see on midagi olulist!“
Veel suurema emotsioonipuhangu pakkus Johannsonile aga Salumäe 1992. aasta olümpiavõit Barcelonas. „Olime perekonnasõprade kodus Meriväljal, palju lapsi, kisa-kära oli palju. Aga kui finaalsõit tuli, oli majas haudvaikus. Kõikide silmapaarid olid loomulikult naelutatud teleekraanidele ja kui Erika sakslanna vastu lõpuks kolmanda finaalsõidu võitis… neid emotsioone on tagantjärgi sõnadesse väga raske panna. See hetk kui Eesti trikoloor, missest et tagurpidi, esimest korda taasiseseisvumise jooksul masti läks, oli niivõrd ülev tunne, et ma arvan, et pooltel inimestel, minul sealhulgas, olid pisarad silmas. See oli see hetk, mil esimest korda teadvustasin, et Eesti Vabariik on tagasi. Küll nad varsti ka aru saavad, et meie lipp käib teistpidi!“
