Kaido Leesmann: karakterit, mille inimene spordiga saavutab, läheb vaja terve elu ja igal pool

Reval-Sport Powerlifting Team moodustati 2009. aastal. Team koosneb 60 jõutõstjast, kelle seas on 9 sportlast, kes on välisvõistlustelt toonud üle 30 medali.
Klubis on 30 võistlevat sportlast ja on neid, kes teevad trenni niisama. Harrastajate vanus on 15-70 eluaastat. Näiteks Teami liige Kaido Leesmann on nii noor, et oktoobris peetud veteranide EM-il lamades surumises võistles ta kõige nooremate, üle 40-aastaste kategoorias!
Teamis puudub hierarhia „vanemad tegijad, nooremad tegijad“. Team ei ole lihtsalt koos treenivad harrastajad, vaid meeskond. Üksteist aidatakse ja julgustatakse treeningutel, ergutatakse võistlustel ja korraldatakse tihti ka vabaajaüritusi.

Kaido, 10 aastat on ühele sporditiimile juba päris tõsine juubel.

Ma usun küll, et võib nii öelda. 10 aasta jooksul võib ju kõike juhtuda, et see kooslus 10 aastat toimiks. Selleks on tänapäeva ühiskonnas imet vaja, et 10 aastat koos püsida, aga nüüd on tõesti 10. hooaeg läbi koos.

Selleks on tänapäeva ühiskonnas imet vaja, et 10 aastat koos püsida.

Kellega koos ja on nad tänagi sinu kõrval?

On ja see teeb veelgi rohkem rõõmu, kui mõttekaaslastega on sõprussuhe säilinud ja tugevamakski läinud. See algas pihta sellest, et see oli vajaduspõhine samm. Reval-Sport on Eesti suurim spordiklubi ja seal kogunes inimesi, kes tahtsid tegeleda jõutõstmisega, aga nad vajasid juhendamist. Võid ju teha seda nii, et lihtsalt lähed mööda ja nõustad, aga mingil hetkel tekkis plaan, et paneme selle asja täiega tööle ja mul on hea meel, et kõik need raudvarad on alles ja teevad edasi sporti ning omavad sportlikke eesmärke.

Oli tiimi eesmärgiks selle spordiala propageerimine?

Jah, kindlasti, kuid mõte oli ikkagi pakkuda katust ja teadmisi noortele ja inimestele, kes tegelikult vajasid väga selgelt juhendamist. Tegelikult ju kõik vajavad, aga selleks oli vaja meil kokkuleppeid ja kohta, kus olla, sest jõutõstmine on selline ala, kus me loobime kange, loobime magneesiumit laiali, karjume, ergutame üksteist. Oleme rõõmsad vahel, oleme vihased. Mitte üksteise peale, vaid tulemuste peale.

Kõik 10 aastat olete olnud ühes klubis?

Jah, 10 aastat oleme Reval-Spordiga seotud ja sealt ka meie nimi Reval-Sport Powerlifting Team. Alguses rääkisin klubi omanikuga Aldur Partasjukiga, et kas oleks üldse okei, et me sellise moodustise teeme siin, sest kui klubi ei toetaks meid, peaks me teise klubi otsima, aga klubi on olnud 10 aastat meie seljataga ja toetanud meid meie ettevõtmistes.

Millised on olnud eredamad hetked?

Neid on väga palju olnud ja need ongi sellised hetked, mis kannavad ja annavad jõudu ka edasi tegutsemiseks. Tegin väikest statistikat, et 43 inimest on tulnud meil Eesti meistriteks, üheksa on saavutanud välisvõistlustel medali. Meil on tugevaid juuniore, naisi, mehi, veterane, kõiki. Meil on väga lai kandepind. Ei ole mitte ainult noored üksikud meesterahvad vanuses 30-45. Väga palju on naisi.

Teie arvates sobib see spordiala naistele?

Oleneb, kuidas seda teha. Kui elad ainult jõutõstmisele, siis see kõige naiselikum väljund ei ole, aga kui teed millegi kõrvalt ja mõnusa hobina, siis on see seltskonnaala, nagu langevarjuhüpped. Tiimi mõte ongi see, et sportlane ei ole üksinda.

Teiste tiimiliigetega vesteldes on tulnud välja, et ühtehoidmine on väga tugev komponent?

See on üks kirjutamata reegel, et ma viin iga soovijaga läbi individuaalse vestluse: mis teda ees ootab ja kas ta on üldse nõus nende tingimustega. Tavaliselt räägin kolmest asjast: esiteks teeme ainult puhast sporti, nulltolerants keelatud ainete suhtes; teiseks me alati toetame üksteist ja oleme alati üksteise jaoks olemas; kolmandaks me ei ole lihtsalt jõusaalikaaslased, vaid teeme ka midagi muud koos. Ma ei usu, et tiimivaim kusagil püsima jääb, kui me siin ainult jõusaalis läbime. Me tähistame koos sünnipäevi, viime läbi treeninglaagreid. Me teeme väga palju asju koos ja usun, et see on üks oluline osa, tänu millele me oleme püsima jäänud.

Millised emotsioonid on tiimil, kui üks medal koju ära tuleb?

Eelkõige oleme rõõmsad, et kellelgi läheb hästi. See, kes medali koju toob, ei saa kunagi öelda, et see on tema medal. See on tiimi medal juba sellepärast, et me oleme kõik kellegi kätt hoidnud või kellelegi kangi kätte andnud, kedagi toetanud, juhendanud, julgustanud, aidanud. Kindlasti on koju toodud medal motivatsiooniks teistele.

Kes on meeskonna mõned märkimisväärsed sportlased?

Ma olen tänulik kindlasti tervele tiimile, aga millegipärast sattus niimoodi, et paari esimese kuuga liitus tiimiga selline mees nagu Tarmo Pärna, kes on väga palju aidanud seda tiimi üles ehitada nii sportlikkus mõttes kui ka isiksusena ja on kindlasti väga suureks autoriteediks nii noortele kui ka täiskasvanutele.
Siim Rast kindlasti. Tuli, oli selline väike tavaline poiss, aga tohutu perspektiiviga. Tänaseks on avanud potentsiaali, mitu aastat järjest olnud Eesti parim jõutõstja ja toonud väljast medaleid. Ta on ala juurde püsima jäänud ja see on suur töö, mis on kindlasti aidanud selle tiimi püsimisel.
Aasta pärast lisandus meie tiimiga Hjalmar Mäe. Samamoodi väga sotsiaalne kuju ja tugev jõutõstja. Olnud ka meil mitmekordne Eesti meister ja käinud igal pool väljas Eestit esindamas.
Meil on olnud väga palju toredaid tütarlapsi, kes toovad naiselikku poolt. Kindlasti on üks suur ülesanne neid tütarlapsi mitte ära rikkuda mingi meheliku kõnemaneeriga ja muude asjadega, vaid lihtsalt lasta olla neil nemad ise. Ma pole kunagi avalikku reklaami teinud, aga kunagi Fitness.ee portaali kirjutasin, et Reval Powerlifting otsib uusi tegijaid ja imestasin, et kuu aja pärast oli meid koos 20 inimest. Ju siis oli vajadus ja aeg oli õige selleks kõigeks.
Kindlasti tahan öelda, et see ei ole minu tiim. Liikmed on selle tiimi loonud ja mul on väga hea meel, et kaasatud on mu pereliikmed ja sõbrad. Algusaastatel aitasid vanad jõutõstjad, kellele ma väga tänulik olen. Meid on toetanud Robocop ehk Fitness.ee, mis on jaganud meie meediaasju. Väga suur hulk inimesi on panustanud isiklikku aega, raha ja tervist. See ei ole ühe mehe show ega viie mehe üritus. Sellepärast see lähebki meile kõigile väga korda.

See on ju tegelikult olnud üks suur töö.

Jah, tänu kannatlikkusele on see siiani jõudnud. Eks on minulgi olnud aegu, kus olen öelnud, et ma enam ei viitsi ja lööks käega, aga tuleb endale meelde tuletada, et vihmastele päevadele järgnevad ka meil päikselised päevad, milleni tuleb lihtsalt kannatlik olla. Siis saadki lõpuks tunda rõõmu headest asjadest ja öelda endale, et olid tugev ja ei andnud varem alla.

Mis seisus see jõutõstjate sport hetkel Eestis on?

Ma usun, et väga tugevalt kasvavas trendis. Kui jõutõstmine tuli meie juurde 2012. aastal, oli see sport, mida tehti spetsiaalse varustusega. Siis hakati tegema ka varustuseta jõutõstmist ja see on toonud meie ala juurde väga paljude teiste alade esindajaid. Meile tulevad klassikalisest tõstmisest, kergejõustikust, kulturismist inimesed, kelle jaoks on see kõik nagu lihtne teha. Varustusega jõutõstmine vajab väga palju teadmist ja väga palju kogemust, oskust varustust ära kasutada. See on laiendanud kandepinda. Meil on lisandunud uusi klubisid ja ütleme, et saja osalejaga võistlused on Eestis juba tavalised.

Milline oli seis 10 aastat tagasi?

Kindlasti lamades surumine oli populaarne, jõutõstmise kolmevõistlus ka, aga kindlasti ei olnud ala nii populaarne kui täna. Laienemine toimus kindlasti varustuseta jõutõstmise tõttu ja ma usun, et see läheb praegu edasi. Ameerikas näiteks peetakse meistrivõistlusi nädala jooksul kümnel põrandal. Seal on üle tuhande osavõtja ja on näha, et see on ala, millega jõusaaliharrastajad julgevad välja tulla ja ennast proovile panna.

Millised on tulevikuplaanid?

Kui neli aastat olime teinud, mõtlesin, et ehk näeme 10. juubeli ära. Oleme kõik 10 aastat vanemaks jäänud, aga me ei jäta. Planeerime aasta korraga. Ega see meid ei limiteeri. Meil on väga palju lapsi ja naisi juurde tulnud, väga palju töökohti vahetatud. Pooled tiimiliikmed elavad välismaal. Aga me lähme ainult edasi. Pole vaja ju lõhkuda seda, mille me oleme kõik koos selle 10 aastaga ehitanud.

Mis on isiklik motivatsioon?

Ma kunagi mõtlesin selle peale aastal 2005-2006, et meil võiks olla selline normaalne jõutõstjate põlvkond, kes saavad aru puhta spordi väärtustest ja õlatundest ja on nagu tuleviku tegijad. Siis ma vaatasin vasakule ja paremale ja lõpuks sain ma aru sellest, et kui sa ei hakka ise neid kasvatama ja ei hakka ise looma seda väärtust, ega siis see väärtus ei teki. Minu ambitsioonid olid selles vallas puhtalt sportlikud ja ma tahtsin pakkuda võimalusi, et ala edendada, aga ma olen väga tänulik, et sellest on kasvanud midagi palju enamat, mis on väga oluline osa minu olemusest.

Ja isiklikul tasandil tulevikuplaanid?

Ma tahan teha viimase hooaja sporti suurte tulemustega. Tahan kaalu langetada ja kindlasti sporti edasi teha, aga rahulikumalt. Muidugi tulevad siis ka numbrid väiksemad ja paljud ütlevad, et on seda juttu juba mitu korda kuulnud, aga olen vahepeal saanud kahekordseks vanaisaks ja hakanud mõtlema, et ma ei ela ainult endale, vaid pean olema hea isa ja mees. Tundub, et lihtsalt on aeg selleks.

Tõotab noorem põlvkond head pealekasvu?

Nooremas põlvkonnas on väga head ja tugevat materjali. Tänapäeva ühiskond ei soosi väga suurt pingutamist, vere- ja higivalamist. Tänapäeval tahavad kõik saada asju palju kergemini kätte. Ei pea autoraha koguma. Lähed liisid selle auto ja see on sul kahe päevaga käes. Sama asi on spordis, kuigi on väga palju poisse, kes on nõus valama verd ja higi, et tuleksid tulemused. Karakterit, mille inimene spordiga saavutab, läheb vaja terve elu ja igal pool.

Me räägime tahtejõust?

Räägime sellest, et inimene tuleb trenni ka siis, kui sajab lund või vihma või kui jalg natuke haiget teeb. Me treenime iga ilmaga!

Millisena näete tiimi 10 aasta pärast?

Ma loodan väga, et keegi ei kaota tervist sellele spordile, vaid vastupidi, see sport teeb meid veelgi tugevamaks ja annab motivatsiooni lõpuni minemiseks. Ma arvan, et olen selle ala juures ikka ise edasi. Ma ei usu, et annan selle lihtsalt kellegi kolmanda kätesse, et mehed, tehke, ja vaatan kõrval pealt. Ma usun, et me teeme kõik seda asja edasi, kuni me tunneme sellest rõõmu ja lõbu. Aga elagem ikkagi aasta korraga. Nii on lihtsam edasi minna.