Intervjuu! Jõutõstja ja treener Elar Kraav: kes ennast kokku võtab, see on võistlusel tugevam kui trennis
Elar Kraav on Eesti jõutõstja, kelle tulemuste tabel nii Eesti kui rahvusvahelises mastaabis on võimas. Peale selle on ta praegu ka Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi treener, olles ise alustanud tuntud treeneri Peep Pälli käe all.
Viimati sai Elar 1. aprillil Kundas toimunud Eesti meistrivõistlustel lamades surumises meeste kaalus kuni 120 kilogrammi II koha, 22. ja 23. aprillil Tallinnas Sparta spordiklubis Eesti meistrivõistlustel jõutõstmises aga saavutas esikoha 549 wilks’i punktiga. Oma sporditeest räägib edasi jõutõstja ise.
Kuidas te spordini jõudsite?
Meie kooli õpetaja korraldas võrkpalli trenne ja võrkpallurid käisid peale mängimist alati jõusaalis. Kuna meil endil huvi võrkpalli vastu puudus, küsisime kas tohime kasutada jõusaali kuni teised mängivad ja saime loa. Me ei läinud algusest omal käel linna jõusaali, vaid tegime oma kooli saalis trenni, sealt kasvas tõsisem huvi raskejõustiku vastu. Kõik, kellega tollal alustasime, teevad trenni siiani, nad küll ei võistle, aga on ala fännid.
Kuidas professionaalse spordini jõudsite?
Ülikoolis otsisingi esmalt üles Peep Pälli, kes seal jõutõstmistrenni andis, läksin tema trenni ja nii see edasi läks. Kui ma ülikooli tulin, olin korra Eesti meistrivõistlustel käinud, aga olin tagaotsamees, olin kõike omal käel teinud ja ei teadnud sellest spordialast tegelikult midagi. Niipalju, kui internetist oli võimalik sel ajal lugeda, nii palju teadmisi oli, Peebu käe all hakkasid oskused ja tulemused arenema. Tema on meil ülikoolis A ja O. Minu alusbaas on kõik Peebult tulnud. Sealt olen ise edasi uurinud, aga alus on temalt.
Kas Peebu juhendamisel treeningkoormus kasvas tuntavalt?
Alguses ma selle peale ei mõelnudki. Selles eas kogu aeg arened, huvi on suur ja mida raskem on trenn, seda rohkem tahad seda teha.
2009. aastal võitsite juunioride EM-il kogu kategoorias neljanda ja jõutõstmises kolmanda koha. Mäletate emotsioone, mis teid tol hetkel valdasid?
See oli esimene tiitlivõistlus, see närv, mis seal sisse tuleb, on uskumatu. Käed hakkavad värisema, aga see ei ole halvas, see on heas mõttes, jõudu tuleb meeletult juurde, kui esimest korda seda närvi tunned. See on superemotsioon.
Adrenaliin teeb võistlustel oma töö?
Absoluutselt. Ma näen noorte poiste juures ka seda, kes ennast kokku võtab, see on võistlusel tugevam kui trennis.
2013. aastal olite absoluutne Leedu karika võitja, oli see elu üks võimsamaid võidukogemusi?
See võis olla küll nii, seal oli rahvast palju ja mul on alati meeldinud Leedus võistlemas käia, sellest ajast olen seal igal aastal käinud. Olen Leedus kaks korda võitnud. Korraldus on seal superhea, tuntakse huvi sportlase vastu, tahetakse, et tuleksid nende juurde võistlema, ja publiku huvi on ka suur.
Kui te poleks omal ajal jõusaali sattunud, siis kas üldse tegeleksite spordiga ja kui, siis millise alaga?
Kui ma oleks noorena mingi muu spordiala pidanud valima, oleks see suure tõenäosusega üks pallialadest. Arvan, et jalgpalli, see meeldib kõige rohkem.
Täna olete ka ise treenerine ametis, millest selline valik?
See juhtus juhuse läbi. Keegi kuskil kuulis, et ma võiks olla huvitatud treeneri ametist. Minu sõber, kes oli varem Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi treener, lahkus sealt ja kutsus mind enda asemele. Kuigi mul tollal veel mingit treeneri kvalifikatsiooni ei olnud, võeti mind tööle minu sportlike tulemuste ja väga hea suhtlemisoskuse pärast.
Kes on täna teie treenitavad?
Kõige edukam on Kristo Krõlov. Lisaks nooremad poisid, kes tegutsevad esimest aastat, seega arenguruumi ja potentsiaali neil on.
Kui võrrelda neid aegu ja tingimusi, mil teie alustasite ja mis on täna, siis mis tasemele noored täna on?
Ma arvan, et need, kes hakkavad tegelema, on pühendunud, aga keskmine tase on pigem madalam. Olen viiendat aastat kutsekoolis ja näen, et üldine füüsiline võimekus on iga aastaga alla läinud. Selliseid poisse, kellega midagi teha, on järjest vähem, aga ma ei kurda, need poisid, keda leidnud olen, on paremad kui kunagi varem.
