Aus ülestunnistus! Kõrbemaratoniks valmistuv Joel Juht: mulle ei meeldi joosta
Kõrbemaratoniks valmistuv Joel Juht treenib jätkuvalt hoolega, kuid enne Tenerifele treeningutele suundumist vahendas ta ka neid tundeid, mis on teda treenides vallanud:
“Ettevalmistused lähevad mõnel päeval paremini, mõnel päeval raskemalt, emotsioonid on vahelduvad. Valu vaheldub kätes, jalgades, kõhus ja igal pool ning nägu vaheldub nende emotsioonidega tihti. Kõik küsivad praegu, miks ma seda teen ja nüüd ma siis seletan lahti. Tegelikult ma vihkan jooksmist, minu arvates on kõige ebaproportsionaalsem tegevus joosta. Sa jooksed ja jooksed ja ei saa mitte midagi muud teha kui joosta. Selle peale läheb tohutu aeg, mil sa ei saa midagi muud teha. Miks ma selle jooksu ette võtsin? Kõik arvavad, et see on lahe ja ma teen veel ka heategevust, aga mina panin ennast proovile isiksusena, võttes vastu ülesande, mis mulle üldse ei meeldi! Miks ma peaksin tegema meeldivaid asju, et ennast ületada? Ma võtsin varem ette asju, mis mulle üldse ei meeldi, et näha, kas see hakkab meeldima. Olen 15 aastaga aru saanud, et inimene hakkab armastama ka seda, mis talle üldse ei meeldi. Paljud väidavad vastupidist, aga eks inimesed annavad teatud olukorras alla ja jooksevad protsessist minema.
Nüüd ma võtsin selle maratoniotsuse ja kahe kuuga olen ma jõudnud sinnamaani, et natuke võiks juba joosta. See moment, mis oli mul alguses ja mis on praegu, need on kaks eri asja. Olen teinud nii palju trenni, et võin joosta pikka distantsi parema meelega kui lühikest, sest see viimane ei paku pinget. Kui ma aga peaksin jooksma kogu aeg ühte ja sama ringi, siis see tapaks mu loomuse ja loova pildi ära. Ma üritan mitte käia teed, mida olen just käinud, vaid käia teist teed, et tekiks uus pilt, uued inimesed või ma tajuksin midagi teistmoodi. Ma ei armasta jooksmist, see on fakt, vaid ma tõestan, et ebameeldivusest on võimalik üle saada ja teha see asi endale meeldivaks. Läbi selle ebameeldiva protsessi ma ületan ennast ja olen seda kõvasti teinud, ma olen oma keha tänu ettevalmistusele vormi viinud.
Minu jooksud olid enne lühemad, et suudaks neid iga päev teha, nüüd on pikemad. Tegelikult ma ei jooksegi, vaid kulgen, et suudaks pulssi hoida, et õpiksin säästlikult jooksma, et keha ei kaotaks kiiresti palju vett. Õpin ka jooksma nii, et jalad ei kaotaks rütmi, et sammud oleks lühikesed, sagedus aga oleks tihe, sest nii saan ettenähtud jooksud nendel jalgadel ära teha. Kui alustasin, oli mul mõlemas jalas põletik, nüüd on see ühest jalast kadunud. Nüüd olen oma jooksu parandanud ja suudan tasasel pinnal kilomeetri minuti võrra lühema ajaga ära joosta. Enesetunne on pärast jooksu hea, enne hakkas aju vastu. Kõik jooksud olen teinud välitingimustes, ainult üks oli sisehallis, sest tahtsin proovida, kuidas on seljakotiga sisetemperatuuril joosta ja kuidas keha sellele reageerib. Sees pole hea joosta, kui pilk on kas maas või üleval, oleksin pidanud kasvõi iPadi kaasa võtma. Arengu juures on veel ka see huvitav, et kui ma varem tõusudel kõndisin, siis nüüd läbin need kiirkõnniga, mis on kasulikum — muidugi sõltub palju mäe kaldest.
Jooksus on mul tekkinud mõnus rütm, aga ma pean aeg-ajalt ka randmekella vaatama. Jooksus on tähtis osa ka see, et jälgid kõike ja paned kirja, näiteks ka toitumise. Pean veebruaris laborisse minema ja nemad peavad teadma, mida ma olen teinud ja mida söönud. Praegu käib mul ka meeletu valimine: pean leidma toidu, mis maratonile sobib, jalanõud, katted liivatormi ajaks, mütsi, mis sellega peas püsib, sobiva pesu ja asjad, mida kotis kaasa vean — seal on iga gramm oluline. Kõik see peab jaanuariks selge olema. Võib tunduda küll lihtne, aga palju asju pean üle õppima, kasvõi kompassi kasutamise, mida ma pole väga ammu teinud. Nüüd tahan minna üksi Tenerifele, uude keskkonda, et saada avastamisrõõmu ja harjuda kliimaga.“
