Intervjuu Charley Boormaniga sarja „Piirist piirini” („Extreme Frontiers”) teemadel

„Piirist piirini 2“ on dokumentaalsari, kus seiklushimuline ja väsimatu Charley Boormann võtab koos sõbra Russ Malkiniga taaskord ette põneva seikluse ümber Lõuna-Aafrika Vabariigi. Kahe kuu jooksul filmitud retke jooksul avastavad nad selle metsiku ja muutliku Aafrika riigi kõiki nelja nurka, puutudes teekonnal kokku sügavalt juurdunud kultuuride, harukordsete inimeste, muljetavaldava loomariigi ja verdtarretavate seiklustega.

Vapra seiklejaga saab ühineda suve hakul igal reedel 4. juunist -25. juunini kanalil Viasat Explorer HD.

Teie viimane sari viis teid Kanadasse, aga selles sarjas olete Lõuna-Aafrikas. Kumb oli teie jaoks põnevam ja kummas riigis oli keerulisem reisida?

Iga reis on alati keeruline ning ma teen külastatavate riikide kohta enne alati uurimistööd ja valmistan end ette. Arvan, et mõlemas oli üksjagu väga erinevaid raskeid olukordi. Kanadas on palju metsikut loodust. Seal on palju inimtühje piirkondi ja vahemaad on pikad, mistõttu tuleb kõigeks valmis olla, kui midagi peaks valesti minema. Aga Aafrika – Aafrika on alati inimestest tulvil ja seega toimub alati kusagil midagi. Nii et selles mõttes pakub ehk Aafrika pisut rohkem üllatusi. Lihtsalt sellepärast, et seal on nii palju inimesi, igas peatuspaigas on alati keegi ja see muudab sihtkoha väga põnevaks. Samas ei ole Aafrika sugugi nii ohtlik ja kahtlane, nagu inimesed arvavad. Iga kord, kui kellelegi räägin, et lähen Aafrikasse, öeldakse mulle: „Appi, see on ju ohtlik koht!” Kui küsin selle peale, kas tõesti, vastatakse: „Jaa, väga ohtlik.” Siis aga selgub, et inimene pole seal ise käinudki. Seega on Aafrika üks nendest kohtadest, mis tekitab arutelu ja paneb inimesed muretsema.

Kuidas te tulite „Piirist piirini” idee peale?

Olin koos oma sõbra Russiga ja me püüdsime välja mõelda, mida järgmisena teha. Ma ütlesin: „Kas poleks tore minna tagasi riikidesse, kus me oleme käinud, aga kus meil polnud väga palju aega?” Näiteks Kanadasse … Me Ewaniga sõitsime läbi Kanada sarjas „Pikk ümbersõit” („Long Way Round”), aga ei saanud seal eriti aega veeta. Arvasin, et oleks tore tagasi minna ja seda riiki päriselt tundma õppida – enam-vähem nii see alguse saigi. Tegime Kanada sarja valmis ning pärast seda tuli Lõuna-Aafrika jutuks ja mõtlesime, et nii äge oleks minna tagasi Lõuna-Aafrikasse. See oleks lihtsalt suurepärane! Ja nii tegelikult oligi.

Rääkige meile planeerimisetapist. Kui kaua see aega võttis? Millised olid suurimad takistused?

Planeerimine on alati väga oluline. Kõige tähtsam selle juures on võtta lähemalt ette riik, kuhu kavatsed minna, ja uurida välja kõik asjad, mida tahad seal teha – vaatad ja mõtled, kas poleks tore teha seda ja teist jne. Siis üritad seda silmas pidades panna kokku marsruudi. See ongi põhiline. Mida rohkem sa sihtkoha kohta teada saad, seda huvitavam reis tuleb. Sellepärast arvan, et planeerimine on kahtlemata väga tähtis.

Kuidas valisite välja tegevused, mida reiside jooksul ette võtsite? Milline oli kõige kaasakiskuvam?

Lõuna-Aafrikas oli nii palju teha. See on tõeline seikluste maa – seal saab minna spetsiaalses puuris haidega sukelduma või kullakaevandusse või teemandikaevandusse või mägedesse ronima või veel sadat erinevat asja teha. Nii et Lõuna-Aafrika puhul oli küsimus rohkem selles, mida välja jätta. Tohutult palju oli teha, aga see oli lõbus! Usun, et kõige ohtlikum oli see, kui ma sõitsin nn motoriseeritud paraplaaniga: sa võtad langevarju, kinnitad oma seljale mootori koos propelleriga ja siis muudkui lendad ringi. Ma tegin seda reservaadi kohal ja mul polnud kõige parem õhkutõus. Mõistsin lendamise ajal, et all on ju lõvid ja kaelkirjakud ja jõehobud – kõiksugused ohtlikud loomad, nii et kui ma valesti maandun, võin suurde jamasse sattuda.

Mis oli selle reisi juures kõige põnevam?

Arvan, et kõige põnevam nende reiside juures on alati see, kui jõuad sihtriiki ja hakkad seda uurima. Nii põnev on mõelda, mis järgmisena juhtub, mis homme toimuma hakkab. Mis meid ees ootab? Niisiis, just reis ise ongi see põnev asi.

Rääkige mulle oma mootorratastest. Kas valmistate neid nii keeruliseks reisiks kuidagi eriliselt ette?

Mootorrattad, mida me kasutame, on just selliseks ettevõtmiseks mõeldud. Nii et suuremas osas on need juba reisiks valmis. Aga väga olulised on rehvid ja samuti head ideed, kuidas kõige tähtsamaid asju ratta külge kinnitada. Seega on alati hea omada mingeid teadmisi selle kohta, kuidas mootorratas töötab. Samuti peab teadma, mida kaasa pakkida. Pakkimisel tasub olla tähelepanelik. Ära võta liiga palju asju kaasa! Mulle tundub, et inimesed kipuvad sageli liiga palju asju kaasa pakkima – seda tuleb väga hoolega jälgida. Kaasavõetav varustus ei tohiks olla liiga raske.

Milline koht Lõuna-Aafrikas oli kõige muljetavaldavam ja miks?

Ma arvan, et … Oeh, see on keeruline. Nii paljud kohad olid lihtsalt vapustavad. Ma arvan, et Aafrika puhul on hea, et see muutub pidevalt. Sõidad mööda Garden Route’i rannikuriba üles Durbani suunas ja see on võrratu rannajoon – lihtsalt võrratu! Seejärel saad sõita üles mägedesse, viibida justkui metsas ja siis sellises tõelises Aafrika savannis, kus on lõvid ja muu taoline. See on riik, mis pidevalt muutub, ja see muutus on hingematvalt kaunis.

Mis nõu annaksite inimestele, kes kavatsevad Lõuna-Aafrikasse reisida?

Võtke reisiks rohkem aega, kui arvate, et teil vaja läheb, sest seal on nii palju vaadata. Tehke eeltööd, tehke korralikku eeltööd selle kohta, mida te Aafrikas tegelikult teha tahate. Ja seejärel planeerige … planeerige oma reis pärast seda, kui olete välja mõelnud, mida tahate teha ja näha.

Sõitsite kuue nädalaga peaaegu 10 000 kilomeetrit. Kas olite õnnelikud, kui oma sihtpunkti jõudsite, või kurvad, et seiklus sai otsa?

Ma arvan, et alati on natuke mõlemat. Osa sinust teab, et reis hakkab lõppema ja sa näed oma naist ja lapsi ning oled sellepärast väga põnevil – koju minna on suurepärane. Teine osa sinust on aga kurb, et reis läbi saab. Nii et tunded on segased. Osa sinust tahab lihtsalt edasi reisida, kuid teine osa tahab kannatamatult koju laste juurde.

Mis tunne on pärast nii meeliülendavat reisi koju tagasi minna?

Kui oled kolm kuud ära olnud telesarja tegemas ja tuled pärast seda tagasi, oled koju tagasi jõudes kõigepealt vaimustunud, sest oled nii kaua eemal viibinud ja näed nüüd lõpuks oma peret. Teisest küljest on see aga keeruline, sest oled nii kaua aega üksinda oma kohvri otsas elanud ja naine on ju ka õppinud omaette elama. Nii et kui taas kokku saate, on vaja nädalakest, et lihtsalt lõõgastuda ja vanasse kooselamise rütmi tagasi saada. Seega koju tagasi tulles tuleb olla ettevaatlik ja asja rahulikult võtta. Sõjaväelastel on kindlasti sama probleem. Nad lähevad Afganistani kuueks nädalaks või kuueks kuuks ja koju naastes peavad oma igapäevasesse rutiini tagasi tulema – see on keeruline. See pole sugugi lihtne!

Tean, et olete varem mägironimisega tegelenud ja teil on päris head oskused, aga mis tunne oli mööda Laudmäge (Table Mountain) alla laskuda?

Laudmägi – see oli tore. See tähendab, köie abil laskumine oli väga tore. Mäest üles ronimine on see keeruline osa. Alla ronimine on lihtne. Aga laskumise kogemus oli imeline, soovitan kõigil, kes Kaplinna külastavad, seda teha, sest see on nii kihvt. Samas on see ka üsna hirmus, sest nad ei räägi sulle laskumise teisest poolest, kui sa kukud ja lihtsalt ripud seal. See oli väga naljakas ja lahe. Kaplinna puhul on hea asi see, et seal on nii palju teha – seal on võrratud veinid, suurepärane söök ja nii palju teha. See on imeline koht. See on tõepoolest suurepärane puhkusesihtkoht, eriti seiklushimulistele.

Ma tean, et teil olid kiivri küljes spetsiaalsed kaamerad, aga kuidas kogu laskumist filmiti? Mõned kaadrid olid kaugelt tehtud, kus oli teie mõlema laskumist näha. Kas see tehti helikopteritega?

Jaa, see oli põnev. Vaesed operaatorid pidid end väga ohtlikesse olukordadesse panema, et neid kaadreid saada. Meist veidi kaugemal oli väike eend, kuhu operaatorid said oma kaamerad üles seada ja need suurepärased kaadrid filmida. Jah, tõepoolest, operaatorid olid väga nutikad.

Viibisite filmimise ajal paljude ohtlike loomade, näiteks haide ja lõvide läheduses. Kas see oli tegelikult ka hirmus või tundsite end oma puurides üsna turvaliselt?

Mida sellisel juhul tegema peab, on mõtlema, et tegelikult need inimesed … Pead mõtlema, et need inimesed on seda väga kaua aega teinud ja tegelikult on kõik ohutu või vähemalt peaks olema. Ja nii sa ilmselt siis lihtsalt usaldad neid ja hoiad pöialt.

Kui te läksite Robbeni saarele, tundusite vanglas viibimise ajal väga emotsionaalseks muutuvat. Mis tunded teid valdasid?

On erakordne, et mind teeb kurvaks see, kuidas inimesed üksteisega käituvad ja kuidas nad saavad selliseid kohutavaid asju teha. Mida kõike Nelson Mandela pidi üle elama ja kui tagasihoidlik ta on. Just see on minu jaoks erakordne, kuigi kogu aeg räägitakse, et üks inimene ei saa midagi muuta. Aga tema sai – ta muutis maailma, Nelson Mandela ja veel mõned inimesed. Ta muutis tõepoolest maailma! Nii et olin tõesti väga tundeline.

Mainisite ennist, et saite sarjas „Pikk allasõit” („Long Way Down”) vigastada. Ja need jäised mäed ja Sani kuru ja elevant teie teel. Kas teate, mis juhtuks, kui ta teid ründaks? Kas teil on tavaliselt plaan B juhuks, kui midagi valesti läheb?

Jah, kindlasti, alati peab olema plaan B – plaan B on joosta alati kiiremini kui su kaameramees.

Kas teil on arstid kaasas?

Ei ole, aga operaator ja mina oskame üsna hästi esmaabi anda ja muud sellist. Nii et meil on väike esmaabipakk kaasas ja üks osa eeltööst ongi välja uurida, kus on haiglad. Väga hea reisikindlustus on ka ülioluline! Kõik see on väga-väga tähtis. Et kui midagi tõepoolest juhtub ja sa pead koju tagasi lendama, siis sul on n-ö õige varustus.

Ilmselt oli väga hirmuäratav ronida üles mööda 1932. aastal ehitatud raudredelit. Kuidas ja millal see redel ehitati?

See ehitati väga ammu. Aga see nägi üsna tugev välja ja tegelikult on nii, et paljud inimesed ronivad seda redelit mööda – seega sa ei saa lihtsalt istuda ja endast välja minna. Mulle tundub, et mu meeskond oli selle pärast veidi rohkem närvis kui mina.

Kas te teate, kuidas nad selle üldse ehitasid?

See oli otsetee ülemisele platoole. Kui enne pidi sinna jõudmiseks minema suure ringiga, siis nüüd nad … Kamp poisse otsustasid selle sinna panna, et aega säästa, ja see oli osa … See oli osa Buuri sõjast, et nad saaksid sõdureid kiiremini sinna üles. Sõdades luuakse sageli otseteid.

Mainisite varem ka langevarjudega lendamist. Sarjas oli näha väga pingeline hetk, kuidas Russ paanikasse sattus, kui ta nägi teid elektriliinidele lähenemas. Kas te ise nägite, et olite neile lähenemas?

Jaa, muidugi, sealt ülevalt on kõik näha. Selles ongi probleem. Ma usun, et teiste jaoks, nende jaoks, kes pealt vaatavad, on olukord alati hullem. Tead, nende jaoks, kes peavad lihtsalt istuma ja vaatama. Mulle tundus, et asi on enam-vähem kontrolli all, aga ilmselgelt ei olnud päris nii. Oli hea teada, et inimesed hoolivad.

Mis toimub neil hetkedel teie peas?

Paanika – suur paanika! Aga teine pool selle juures on tegelikult nagu, nagu … Mis see sõna nüüd ongi? See on nagu … sa oled nii hõivatud ja püüad kõigest jõust, keskendud oma tegevusele, lendamisele, mootori töös hoidmisele ja maandumiseks valmistumisele, et sa ei mõtle nii palju kui see inimene, kes istub ja sind vaatab. Seega arvan, et parem on ise tegutseda. 

Mis teid motiveerib selliseid ekstreemsusi tegema? Kas see, et olete oma oskustes ja võimetes kindel, või miski muu?

Mulle tundub, et olen juba lapsest peale veidi seiklushimuline olnud. Käisin sageli ratsutamas, mootorrattaga sõitmas, mägedes ronimas ja tegin muud taolist, nii et selline tegevus on mind ilmselt alati huvitanud. Ma arvan, et kõik peaksid seda natuke tegema. Kõik, mida ma olen oma sarjades teinud, kas siis Ewaniga või Ewanita, või Dakari ralli või „Piirist piirini” – kõike, mida meie teeme, suudab igaüks teha, mõistad? See ei ole nagu Bear Grylls, kes ronib Everesti tippu või läheb ekstreemsete ilmaoludega välja, see ei ole sama. Meie teeme midagi sellist, mida kõik saaksid teha, see käib isegi Dakari ralli kohta. Ei pea olema elukutseline rallisõitja, et Dakari rallil osaleda. Sa pead lihtsalt vormi saama, testi läbima ja oledki sees. Nii et igaüks võib teha seda, mida meie teeme. Igaüks. Enamik inimesi ei taha, aga igaüks saaks seda teha.

Ja minu viimane küsimus: kas on mõni koht Lõuna-Aafrikas, kuhu te sooviksite veel kord minna?

Lõuna-Aafrikas? Jah. Esiteks, ma armastan Aafrikat niikuinii. Minu arvates on see kõige erakordsem mander. Aga Lõuna-Aafrikal on ju nii palju pakkuda. Ma armastan toitu ja veini, nii et see on suurepärane. Mulle meeldib kogu riik alates lainelauasõidust kuni mägedeni ja kõik muu. Läheksin sinna veel palju kordi tagasi.

VAATA GALERIID!