Einar Laigna: kulturism on tahte triumf!
Einar Laigna on väga mitmekülgne mees ̶ eruohvitser ja vaimulik, kultuuriloolane ja tunnustatud esineja, aga teda tuntakse ka kui kulturismi maaletoojat Eestis. Palusime tal kommenteerida, kuidas ta jõudis kulturismi juurde ja mida selles alas hindab.
Oma kirja tõi härra Einar Laigna meile just selliselt…
Kuna küsimus on isiklik, pean tänase kommentaari alguses rääkima oma osast selles. Mulle on omastatud tiitel „kulturismi maaletooja”, mis vajab pisut selgust. Nimelt sain mina ise algimpulsi meie oma raskejõustiku ajaloost, mis on vägagi auväärne: nimed nagu Georg Lurich, Aberg, Hakenschmidt ja paljud teised maadlejad-tõstesportlased on hiljem Eesti raskejõustikku hoidnud maailma tipp- ja kõrgtasemel.
Georg Lurich oli mulle see eeskuju ja innustus, et töö ja tahtega on võimalik endast kujundada atleeti, ehitada üles oma füüsilist keha, millega ja mille kaudu me ennast maailmas teostame. Osvald Spenglerile kuulub ütelus, et: „Suur hing arendab välja oma keha nagu kunstiteose.” Lisaks isa elavad jutustused G. Lurichi maadlusest Peterburis, kus Lurich kasutades oma kuulsaks saanud silda maadluses võitis hiidvägilast Poddubnõid. Tahe ja treening teevad imet. Suured eeskujud innustavad ja annavad vaimustavat jõudu. Olles ise looduse poolt mitte tugev tüüp füüsilises mõttes, oli see eeskuju võimsaks impulsiks enda füüsilis-tahtelises ülesehitamises.
Seega ei pea ma õigustatuks kandma „maaletooja” tiitlit, leidsin Lurichi kujul selle siit eest, täiesti meie oma Eesti asi. Teisalt on see tiitel paraku ka õigustatud, sest 1957. aastal sain Ameerikast kulturismiajakirja Bodybuilder, kus tutvustati ja reklaamiti Joe Weideri süsteemi keha kujundamisel. Ajakiri oli muljendav ja omakorda võimas impulss.
Jääme siis mõiste „Eesti kulturism” juurde ja vaatame pisut ajalugu. See algas spordiühingus Spartak, mille raskejõustikumaja asus Rataskaevu tänaval Mihkli kirikuhoones. Seal harjutasid tõstjad, maadlejad, poksijad ja riistvõimlejad. Nõukogude Liidus riik väga huvitus ja soosis kehakultuuri ja sporti, luues selleks ideaalsed tingimused. Spartaki raskejõustikumaja oli avatud hommikul kella kaheksast õhtu kella kümneni vabaks kasutamiseks ja spordiühingu aastane liikmemaks oli 20 kopikat.
Tõstetreeneriks oli Jaan Toome, kes oskas oma isikuga luua suurepärast klubilikku treeninguõhkkonda – olime nagu üks sõpruskond. Pärast treeningut sõime sageli õhtust samal tänaval olevas restoranis Du Nord, kus ühe rubla eest sai korraliku prae.
Kord ilmus tõstesaali pikk sale noormees Ervin Liebert, üldsegi mitte raskejõustiklasetüüp, kes ometi tahte ja treeninguga, eesmärgistatud eluga saavutas ei vähemat kui raskekaalu Eesti meistritiitli koos rekorditega. See oli hiilgav tahte triumf!
Elades Erviniga lähestikku, ühe minuti teekond, sidus meid peale tõstespordi ühine filosoofiline huvi. Pikad õhtud arutlesime loetud järjekordselt filosoofilist teost. See oli väga hea mõtlemist ja analüüsimist edendav tegevus. Formuleerisime ka kontseptuaalse aluse oma isiksuste ülesehitamisele: Vana-Kreeka filosoof Platoni, kes oli laiade õlgade tõttu selle nime saanud ja kehastas seega antiigi inimeseideaali, kelleks oli „atleet-filosoof”. Antiigi ideaal sotsiaalses elus oli harmoonia, kreeka keeles harmoniia, mis tähendas inimese kooskõla kosmosega. Selle ideaali teostust näeme antiikskulptuuridest, kus inimkeha proportsioonid ja lihastik vähendavad seda harmooniat, kuid kreeklaste harmooniamõiste välistas liialdused. „Ei midagi liiast” pidi kehtimas kõiges, see välistas harmoonia.
Kokkuvõtteks: kui eristada mõisteid „kultuur” ja „tsivilisatsioon”, siis antiigiideaal kuulub kultuuri juurde ja kulturism on juba puhtalt tsivilisatsiooni ilming, kus inimolendit käsitletakse rõhutatult puhtfüüsilise-bioloogilise olendina, rõhuga füüsilisel.
Kulturism võistlusspordina on kahtlemata äärmuslik, kuid nii on iga spordiala võistlusspordina äärmuslik. Need äärmused on vajalikud, sest inimesel, vähemalt osal inimestest on soov tunnetada inimvõimete piiri. Teisalt on tipud võimsaks eeskujuks teistele, kes neist innustatult saavad rohkemaks ja paremaks, kui olid enne.
Kulturism siiski mõneti erineb teistest spordialadest, sest siin on esikohal anatoomiline ilu, esteetika, keha maksimaalne ja terviklik tunnetamine – tegelikult ikka suure hinge realiseeringuga keha läbi. Kindlasti kõige olulisem on tahtetreening, korduvharjutus, mida tehakse füüsilise jõu piirile. Selle lõppedes edasi pingutades allutame tegelikult ka füüsilise tugevale tahtele, aga tahtelised omadused on kõige tegemiste alus. See viimseni väljapingutaud tahe kasvatab tahet ennast ja süsteemne regulaarne pingutus on kogu inimelu väitel võimas tegur mistahes tegemisel. Kulturistliku meetodiga ja tahtega saab olla ja ollakse edukas muudes tegevustes ja elukutsetes, kõigele lähenetakse kartmata pingutust ja vaeva. Kulturism – see on higi ja vaev, enesevalitsemine võimega anda iseendale käske ja neid ellu viia, täita. Lühidalt: see on enesetoetuse alusbaas.
Omaette teema on naiste kulturism võistlusspordina. Inimtervik on mehe ja naise kooslus, kumbki on inimfenomeni üks pool. Terviku ilu ja tervis – ja sõna „tervis“ ongi ju terviklikkus – peab teenima elu ja selle jätkuvust. Jääb loota, et need üllad hinged annavad selle edasi oma järglastele. Teenib ju kulturism ise inimolendi terviklikkust.
Kulturisti hing on oma olemuselt aristokraatlik, seesama ongi alusmotiiv igatsusena täiusele. Kulturismivõistlus 2018 lõpeb hiilgava lõppakordiga, absoluutne võitja Ott Kiivikas saab teenima. See oli tunnustus sellele vaevale, higile, pingutusele, ülimale tahtepingutusele – see oli TAHTE TRIUMF.
Ülalt hõljusid alla kuldhelbed ja katsid O. Kiivikase keha, ja ometi oli kuidagi ebaisikuliselt objektiivne, midagi, mis on suurem ja üle meie. Seda kogeda on ise väärtus ja innustus.
TAHTE TRIUMF
Raskejõustikule ja kulturismile tänulikult,
Einar Laigna
