Tartu Maratoniks valmistuv tantsuäss sai Suusahullude Maratonilt mõnusa elamuse
Laupäeval Otepää kaunil mägimaastikul toimunud esimesel tõsisel suusatamise massiüritusel käis ka tänavatantsukooli JJ-Street asutaja ja õpetaja Joel Juht, kes annab enda näite varal ülevaate sellest, mis ajab spordiarmastajad nädalavahetusel suusaradadele.
Joel, sel talvel oled kõrvuti tänavatantsuüritustega palju aega veetnud ka suuskadel. Miks? Oled juba vana suusahunt?
Käisin laupäeval Suusahullude Maratonil ja olen saavutanud sellega oma esimese eesmärgi! Nimelt sai kuu aega tagasi võetud vastu otsus, et hakkan valmistuma Tartu Maratoniks ning otsustasin siis kohe tänu oma sõbra eestvedamisele tegutsema hakata.
Minu esimene kokkupuude klassikalise suusatamisega oli noorena kooliajal, kus ma siis vanema vennaga käisin Jõgeva linnas ümber kruusaaugu sõitmas. Mäletan veel oma esimest võistlust, mille tarvis sai käsitsi puusuuskadest plastiksuusad tehtud. Sel ajal olid laste mõõdus plastiksuusad haruldus ning kuna neid polnud saada, siis tegime ise – nimelt pandi puusuuskadele alla EPO liimi, et oleks sarnane libisemine.
Aga kui rääkida ettevalmistusest, siis nädal enne jõule sai Soomes Olusel kolm päeva treenitud, kus loomulikult sain esimesel päeval kohe šoki, kuna ei olnud nii suuri tõuse näinud ega osanud arvata, et tavasuusatamisel selliseid üllatusi võib ette tulla. Olen aastaid freestyle’i suusatamisega tegelenud ja kunagi oli see ju korralik stiilimuutus. Nüüd tuli kõvasti tööd tegema hakata, et mäest üles saada.
Soome läksime muidugi seetõttu, et Eestis jõulude eel lund ei olnud ja tahtsin varakult oma esimesed kilomeetrid läbida.
Kas trenn Soome küngastel andis midagi juurde?
Tagasi tulles tundsin, et keha sai väga hea treeningtoonuse ning kohe paari päeva pärast, kui olin uuesti rajale läinud, sain aru et jõudu oli rohkem kui enne. Kuna suusamaailm on minu jaoks võõras, sunnib see mind üha rohkem vaeva nägema, et luua omale mingeid tulemusi, nii nagu ma olen oma alal, tänavatantsus, teinud.
Kindlasti ei saa ma öelda, et suusatamine on minu lemmikala, aga nüüd hakkab see vaikselt meeldima ja panin juba eesmärgid paika.
Minu jaoks on oluline teha alati midagi uut. Ma ei taha lihtsalt soovida kellelegi “Head uut aastat!” ja teha siis ise vanu tegemisi edasi. Iga uus aasta peab olema kuidagi eriline ja ennast saab motiveerida sellega, et jätad vanad harjumused ukse taha.
Kuidas Suusahullude Maratonil läks ja kas sinust sai siis nüüd ka suusahull?
Võtsin prooviks ette oma esimese rahvavõistluse, milleks oli 10. jaanuaril Otepääl toimunud Suusahullude Maratoni 30ne kilomeetrine distants. Loomulikult ei teadnud ma Tehvandi suusaradadest midagi, polnud isegi seal käinud, nii et nendest tõusudest polnud aimugi.
30 kilomeetri peale tuli peaaegu kilomeeter tõusu merepinnast arvestades, mis oli minule korralik võistluspäev. Kui tegelikust olukorrast midagi ei tea, siis on esimene emotsioon nii tugev, et seda on raske kirjeldada.
Põhimõtteliselt võtsin stardikoha suhteliselt etteotsa ja kui avapauk käis, hakkasin vaikselt minema. Ütlesin veel endale, et sõidan rahulikult läbi, aga sellest kujunes üks hea anekdoot. Kui olin jõudnud esimese tõusuni, siis tegin mõttes nalja, et oleks tore, kui selg ees tagasi stardijoonele ei laskuks. Oli päris tegemist, et mäkke saada.
Lisaks sain seal paaris kohas ninjat mängda: suusk libises nii hästi, enne finišikohta Tehvandil oli hästi mõnus laskumine ja siis ühe koha peal viskas mul jala rööpast välja nii, et tegin mõned kukerpallid ning samal ajal vaatasin, et selle kukkumisega Tehvandi piirdeaeda endaga kaasa ei võtaks. Igatahes tõusin kohe püsti ja sõitsin edasi, et võistlus ikkagi lõpetada. Samas sain õnnetuse käigus ikka päris tugeva obaduse vastu nägu. Lootsin ainult, et midagi katki ei oleks, tulin kiiresti püsti ja kohe edasi. Pärast avastasin et mokk on paistes, aga seda nägin alles siis, kui võistlus läbi sai.
Lisaks tõusis võistluse eelviimasel ringil päris kõva tuul ja metsas oli veel üks suurem langus, kus suure tuule tõttu kukkusin korra, aga midagi hullu polnud.
Viimase ringi peale minnes panin oma viimase jõuvaru välja, et teeniksin ikka enda jaoks hea tulemuse ja sain oma esimese 30 kilomeetri sõidu lõpetatud.
Jäid tulemusega rahule?
Kokkuvõttes läks võistlus suure kogemuseta sõitja kohta väga hästi, sest võistlesin ju ikkagi suusatajatega, mitte tänavatantsijatega, ning saavutasin meeste arvestuses 75. koha. Ega ma tegelikult ju koha pärast ei võistelnudki, kuid motivatsiooniks oli see endale ikkagi.
Pärast neljandat ringi mõtlesin korra, et miks küll siia tulin, kuid siis, kui olin esimese tõusu ära sõitnud, tuli hoog sisse ja siis lasin juba rõõmuga edasi. Kokkuvõttes läks mul väga hästi ning pean ütlema, et suusarahvas on väga tore ja kindlasti tänud minu utsitajale Aivarile!
Usutles Jüri Kukk
