SUUR INTERVJUU I Jõutõsteliidus vahetus president – intervjuu Alexander Andrusenkoga ja Kaido Leesmanniga

Eesti Jõutõsteliitu 18 aastat juhtinud Kaido Leesmann andis tänavu presidendiameti senisele peasekretärile Alexander Andrusenkole.

Alexander räägib GoodNewsile, miks Kaido oli hea president, mis tema ajal eriti erilist ära sai tehtud, milliseid Kaido kui juhi, treeneri ja sportlase iseloomuomadusi ta eriti hindab ja millised olid Kaido väärtused liitu juhtides. Kaido avaldab, miks tema süda jääb rahule, kui liitu juhib edasi Alexander, milliseid nõuanded ta Alexandrile kaasa andis, miks ta loobus presidendikohast ja mida ta teeb edasi.

[GOODNEWS] Alexander, miks Kaido oli hea president?

[ANDRUSENKO] Kaido on olnud jõutõsteliidu president nii kaua, kui ma ennast jõutõstmises mäletan – ma jõudsin jõutõstmise juurde 2006. aastal. Ma ei ole kunagi suutnud kedagi teist peale Kaido jõutõsteliidu presidendi rollis ette kujutada, aga nüüd olen see mina, kes selle rolli üle võtab. Mõelda vaid, kõigest paar kuud tagasi ei osanud meist praktiliselt keegi sellist muudatust oodata. Ma tegin vaid suured silmad, kui Kaido mulle detsembris helistas ja oma otsusest teatas.

Kaido on väga tugev juht, visionäär ja strateeg, tal on alati oma tugev arvamus ja siht silme ees. Kaido mõtleb mitu sammu ette ja oskab ette näha selliseid olukordi, mille peale igaüks ei tule. Kaidol on väga avar silmaring, ta suudab igal teemal kaasa rääkida. Samuti on ta suurepärane kõnemees, kes oskab ka suure rahvahulga ees väga hästi esineda ja ennast kuulama panna. Kaido oskab säilitada rahu ja keerulistes olukordades leida lahendusi ning inimestega läbi rääkida. Kaidol on imeline veenmisoskus, kuid ta oskab arvestada ka teiste arvamusega. Mul ei tule hetkel meelde ühtegi episoodi, et meil eelmises juhatuses oleks kunagi suuri vaidlusi olnud. Me oleme alati kõik küsimused koos läbi arutanud ja jõudnud konsensusele.

Võin kindlalt öelda, et Kaido on olnud väga väärikas juhtfiguur esindamaks Eesti Jõutõsteliitu rahvusvahelises alaliidus, EOK-s, Eesti Antidopingus, meedias ja mujal. Kaido on see põhiline inimene, tänu kellele on Eesti Jõutõsteliit seal, kus ta praegu on.

[GOODNEWS] Millises seisus on liit?

[ANDRUSENKO] Eesti jõutõstmine on viimase 20 aastaga läbinud väga suure arengu. Palju on muutunud jõutõstmise kui spordiala maine ja sportlaste mentaliteet. Sellele on väga palju kaasa aidanud Kaido nulltolerants dopingu suhtes. Isiklikult arvan, et jõutõstmine on täna üks puhtamaid spordialasid Eestis, sest jõutõsteliit on teinud väga head tööd dopingupatustajate püüdmisel. Igasuguse kahtluse või isegi kuulujutu korral on liit saatnud asjassepuutuvad sportlased kohe dopingukontrolli. Kontrollis on käinud kõik Eesti tipud, palju ka Kaido ise.

Samuti on jõutõsteliidul olnud väga jäik seisukoht igasuguste teiste jõutõstmisliigade suhtes, mida on tihti loodud just selleks, et saaks mängida teiste reeglite järgi. Me ei luba oma sportlastel võistelda teiste liigade võistlustel ega luba teiste liigade sportlastel võistelda jõutõsteliidu korraldatavatel võistlustel. Asjasse süvenemata võib see tunduda liiga jäik ja arusaamatu, aga see on üks sammudest, mis sai tehtud selleks, et meie spordiala oleks maksimaalselt puhas. Seda poliitikat järgib ka rahvusvaheline alaliit IPF.

Kaidoga, Marko Terasmaaga ja Peep Pälliga oleme päris palju ära teinud. Oleme Eestis korraldanud kolm rahvusvahelist suurvõistlust. Ühe MM-i või EM-i korraldamine on väga suur projekt, mis nõuab palju pühendumust, tiimitööd ja keeruliste olukordade lahendamist. Ühel EM-il oli näiteks selline situatsioon, et kui algas suurte meeste jõutõmbevõistlus, siis alumisel korrusel hakkas krohv maha kukkuma ja meile öeldi, et nüüd on kõik, pange asjad kokku ja kolige välja. Kuidagi suutsime siiski olukorra ära klaarida, ehitasime põranda ümber ja saime võistlusega jätkata. Maja kokku ei varisenud õnneks. Päris suur närvikulu on olnud. Kord on keegi transfeerist maha jäänud, kord on keegi keeldunud hotelli eest maksmast jne. Aga meil oli väga tugev tiim koos ja nende meestega läheks iga kell luurele.

Tänu korraldatavatele rahvusvahelistele võistlustele oleme saanud päris mitmesse saali uut varustust juurde, treening- ja võistlustingimused on läbi selle oluliselt paranenud. Aastaid tagasi oli väga vähestes saalides jõutõstmiseks sobilik varustus olemas. Nüüd on päris mitmes saalis olemas korralikud pingid, kangid ja kettad ning võistlusi peetakse ka väga hea inventariga.

Meil on nüüd olemas mitu rahvusvahelise kategooria kohtunikku, samuti Eestis atesteeritud kohtunikke. Kohtunike tase on meeletult kasvanud. Oleme loonud ka kutsekomisjoni ning nüüd on meil olemas ka atesteeritud jõutõstmistreenereid.

Isiklikult arvan, et jõutõsteliit on väga heas seisus ja seisab kindlatel alustel. Ma ei pea kahe käega peast kinni hoidma ja mõtlema, kuidas me nüüd hakkame saame, sest suur töö on juba tehtud.

[GOODNEWS] Millele juhtimise rajad?

[ANDRUSENKO] Sarnaselt Kaidoga on mul täielik nulltolerants dopingu suhtes. Võin käsi südamel ka öelda, et ei ole kordagi elus ühtegi keelatud ainet kasutanud. Jõutõsteliidu dopinguvastane võitlus ei lähe kohe kindlasti leebemaks. Me seisame jätkuvalt puhta spordi eest ja teeme kõik endast oleneva, et meie spordiala oleks täiesti puhas. Samuti ei muutu jõutõsteliidu poliitika teiste jõutõstmisliigade suhtes.

Ma väga loodan, et uue juhatusega tekib meil vähemalt sama tugev tiim ja omavahel täielik usaldus.  Minu usaldust ei ole kerge võita, aga selleks, et saaksin inimestega täiel määral koostööd teha, pean ma neid täielikult usaldama. Ma hindan inimestes ausust ja sõnapidamist. Kui keegi juhatuses lubab midagi ära teha, siis ma ei taha mõelda, kas ta ikka teeb.

Ma tahan, et juhatuse töö oleks jõutõsteliidu liikmetele võimalikult läbipaistev ja arusaadav. Alaliit ei ole juhatuse eraäri, vaid kõik liikmed moodustavad liidu, igal liikmel on sõnaõigus ja õigus saada teavet juhatuse töö ja otsuste kohta.

Kaido on jõutõsteliidule ehitanud väga tugeva vundamendi. Uue juhatusega ei hakka me kindlasti seda lõhkuma ega korraldama revolutsiooni. Ma ei näe, et meil oleks põhjust mingeid väga radikaalseid muudatusi sisse viia. Pigem on eesmärk jätkata jõutõstmise arendamist edasi sealt, kus see eelmisel juhatusel pooleli jäi.

Me jätkame jõutõstmise populariseerimist. Sellele aitab kaasa suurem meediatöö, mida oleme viimasel ajal teinud. Samuti aitab kaasa rahvusvaheliste võistluste korraldamine. See on suur sündmus ja sellega paistame ka rohkem silma. Usun, et me võiksime tulevikus veel mõne rahvusvahelise võistluse korraldada. Eesmärk on võistlejaid juurde saada, eriti noorte arvelt. Meil on vaja tugevat järelkasvu. Kindlasti tegeleme väga palju noortega, üritame võimalikult palju aidata ka liikmesklubisid, eriti neid, kes tegelevad ise noortega ja kes korraldavad võistlusi.

Miks mitte korraldada ka näiteks treeninglaagreid, kus noored saaksid treenida koos tippudega ja näha, kuidas nad trenni teevad, ning võtta eeskuju? Või seminare, kus tipud räägivad treeningmetoodikatest, õigest harjutuste sooritamise tehnikast jne. Igas saalis ei ole head treenerit, kes oskaks alustavatel jõutõstjatel oma treeninguid õigesti üles ehitada, ja paljudel on väga raske seda infot kuskilt leida. Olen ise oma sportlaskarjääri jooksul teinud palju vigu, sest suurema osa ajast ei olnud mul treenerit, kes mind juhendaks. Tahaks, et noored ei peaks kõik ainult oma vigadest õppima, vaid info oleks rohkem saadaval. Kindlasti on sellele protsessile juba alus pandud sellega, et meil on nüüd kutsekomisjon, mis valmistab ette kvalifitseeritud treenereid.

Noortesport on väga tähtis, sest see on meie spordi tulevik, aga kindlasti ei tohi unustada ka Masters-klassi võistlejaid. Paljudel spordialadel ei peeta veteranideklassi oluliseks, kuid meil on mitmeid maailmameistreid ja maailmarekordite omanikke just selles klassis ja nad vajavad samuti tunnustamist, kajastamist ja toetamist.

Soovin ka jõutõstmise haaret laiendada regioonidesse, kus see ei ole hetkel väga populaarne või kus meil ei ole liikmesklubisid. Näiteks on Ida-Virumaa veidi kõrvale jäänud. Väga loodan, et me saame juurde uusi liikmesklubisid ja võistlejaid.

Kokkuvõttes tahan öelda, et jõutõsteliit on minu kätesse jõudnud väga heas korras, suur töö on ära tehtud ja uue juhatuse eesmärk on nüüd seda tööd jätkata. Kui mõne aasta pärast palutakse kirjutada, mis me oleme ära teinud, siis ma usun, et me ei pea tühja lehte esitama!

[GOODNEWS] Kaido, panid presidendiameti maha. Miks?

[LEESMANN] Ma arvan, et see on juba üksjagu aega, kui seda on juhitud. 18 aastat on pikk aeg ja võib-olla ma just selle aastaga tunnetasin ära, et kui ma seda nüüd ka ei tee, siis kuna ma seda teen. Ma nägin enda ümber, et oli tekkinud suur hulk entusiaste ja on inimesi, kes on tegelikult võimelised olema selle tulevase juhi kõrval ja töötama ühiste eesmärkide nimel. Ma arvan, et organiseerida see üleminek on iga juhi suur ülesanne ja ma arvan, et praegu toimus see õigel ajal. Ma arvan, et asendamatuid inimesi ei ole, et me peaks lõpuni kellegagi koos olema. Ma arvan, et see oli väga õige hetk seda teha.

[GOODNEWS] Mis on selle 18 aasta jooksul olnud sinu jaoks tipphetk?

[LEESMANN] Esmalt ma tuleks tagasi aja juurde, kui ma sain jõutõsteliidu presidendiks. Mind tõi selle alaliidu juurde endine alaliidu president Arnold Tokko ja ma olen talle väga tänulik selle eest, et ta usaldas mind, võimaldas mulle sellise kogemuse siin elus, ta uskus minusse. See oli minu jaoks teekond, kus ma alguses tundsin ennast üksi, sest see oli hetk, kus vanemad mehed, eelmine põlvkond, taandusid, nooremaid polnud kuskilt võtta ja tekkis selline olukord, kus kõik tahtsid presidendile öelda, mida ta peaks tegema, kus ta peaks olema, milline peaks olema meie visioon ja ma ütlen ausalt, et mul läks umbes üks-kaks aastat aega, mil ma sain enda kõrvale sellise meeskonna, kellega me saime koos asju luua.

Tegelikult on selle 18 aasta jooksul olnud väga palju inimesi, keda ma tahan tõesti südamest tänada, kes olid minuga koos juhatuses, kellega me organiseerisime ja korraldasime võistluseid. Esimesena ma ütleks välja Ants Rosenbaumi, kes on tänaseks 80-aastane. Ants oli see mees, kes tookord ära ei lahkunud. Ütles, et Kaido, ma jään sinu kõrvale, ma jään sulle appi. Ma tänan väga praegust presidenti Alexander Andrusenkot, kes on olnud väga austav peasekretär, Marko Terasmaad, kelle peale saab alati kindel olla, Peep Päll, Margus Silbaum, Kaido Vahesalu ja paljud teised. Ma võiks seda nimekirja jätkata.

Ma lugesin kokku, et olen nende aastate jooksul korraldanud üle 140 võistluse. Igaüks saab aru, et selleks on vaja tugevat meeskonda. Üksi sa väsid ära kogu selle koorma all. Samamoodi jääb selle 18 aasta sisse ka see, et tookord me alustasime võitlust puhta spordi nimel. See oli aasta 2003. See mõte oli algul revolutsiooniline, aga inimesed ikka tulid ja ütlesid, et miks ja et dopingukontrollid on kallid. Meie hulgast lahkus suur seltskond, kes ei tahtnud neid väärtuseid jagada. Veel aastaid hiljem küsiti, kas seda on ikka vaja. Täna on see õnneks saanud normiks ja kõik saavad aru, et see on ainuke tee, mida käia.

[GOODNEWS] Mida see tähendab, kui keegi meeskonnas loobub või keerab selja, hakkab vastu? Kas see hirmutab? Kuidas leidsid jõudu seista väärtuste eest, mille eest olid otsustanud seista?

[LEESMANN] Alati on minu arvates tähtis see põhjus, miks keegi ära läheb: kas keegi kibestub, kas kellelgi sünnib kuues laps perekonda, see võib alati olla väga erinev. Sa saad aru, kui inimene näiteks kolib kuskile või tal on tööl mingi uus väljakutse. Ta võtab selle vastu, sa annad talle käe pihku ja tänad teda koostöö eest. Kui lahkumine on erimeelsuste pärast, siis seda ma väga õigeks ei pea, sest inimesed peavad suutma omavahel kokku leppida. Kui me seda ühte vankrit lükkame, siis me ei saa nii, et kui me ei tee nii nagu mina, siis me ei mängi. Siin tuleb õppida kokku leppima. Ma arvan, et ega need hetked kerged ei ole, sest seda asendust ei ole kuskilt võtta. Me räägime ikka mittetulundusühingust, kus inimesed palka ei saa ja tuleb leida uus vabatahtlik, treenida ta välja ja õppida temaga koos elama.

[GOODNEWS] Kui keeruline oli puhta spordi eest seista?

[LEESMANN] See oli üks kindel asi, et siit ma ei tagane. Kas suren mina või nemad. Kui inimesed näevad, et see inimene ei kavatsegi taganeda, alaliit jääbki sellel suunal, siis nad saavadki aru, et me õpimegi ümber need asjad ja me tõesti liigume kuskile edasi. Samas vahel tundus ikka, nagu võitleks tuuleveskitega, sest keegi tuli ikka kuskile võistlustele kärnase seljaga ja sa mõtled, et ei tea, mis seal jälle tehtud on. See on protsess, kus kasvatad järeltulevat põlve, kes mõtlevad teistmoodi kui varem. Mingist hetkest saigi normiks see, kus enamik vaatas sellele, et jah, see on meie alaliidu nägu.

[GOODNEWS] Sinu puhul ei saa üle ega ümber ka sellest, et sa oled selle aja liidu presidendina olnud ka tegevsportlane, profisportlane, saanud maailmameistri tiitli kätte 50. eluaastal ja olnud samal ajal ka teiste treener. Kuidas need rollid omavahel paika jooksid?

[LEESMANN] Ega see ei tähenda, et pead korraga istuma mitme tooli peal. See on suur kunst õppida neid kõiki asju omavahel eraldama. Kui ma olen organisaator ja alaliidu juht, korraldan Eestis maailmameistrivõistlusi, Euroopa meistrivõistlusi, siis ma olengi teises rollis. Ma mõtlengi teistmoodi kui sportlane. Sportlasel on teinekord lihtne: sa jalutad kotiga sisse ja küsid, kus see kaalumine toimub, mis kell võistlus algab ja kõik sellised asjad. Organisaatorina pead mõtlema kolm asja ette. Sinu võistluspäev ei alga kunagi kell kaks päeval, vaid hommikul, kui hakkavad esimesed õpilased võistlema. Eks see ikka komplitseeris vahel ja tekitas ka sisemist viha, et mõni vend muudkui käib ja kaupleb, aga mina pean tulema varem kohale, tegema kõik asjad eest ära. Aga ma ütlen ausalt, et kui mul poleks endal sportlaskarjääri, siis ma poleks jaksanud 18 aastat seda kõike teha. Entusiasm oleks võib-olla varem otsa saanud.

[GOODNEWS] On siis neid entusiaste?

[LEESMANN] Entusiaste on alati olnud. Tänapäeva kiire eluviisi juures inimesed ikka leiavad aega, et pühendada end oma hobile. Oli siis ja on praegu. Võib-olla suurem kunst on need entusiastid ühendada. Ei ole nii, et mina olen entusiast Ida-Virumaal, sina Lõuna-Eestis ja tema Saaremaal. Igaüks on entusiast. Paneme seljad kokku ja teeme midagi suurt. See on minu arvates tähtis, selline mõtlemine, et me ei lükka seda vankrit kuskil oma suunas ja ütleme, et mina olen kõva mees, vaid lükkame asjad kokku ja ütleme MEIE.

[GOODNEWS] Mis seisus on liit aastal 2021?

[LEESMANN] Uus president võtab üle alaliidu väga heas seisus. Tal on väga tugev ja võimekas meeskond. See on küll uus juhatus, aga need inimesed juhatuses on ennast tõestanud. Ma arvan, et uus juht saab sellega väga hästi hakkama.

[GOODNEWS] Lisaks on ta olnud organisatsiooni juhtimise juures kogu aeg.

[LEESMANN] Jah. Inimesed on küsinud, kas minu süda on rahul, kui tema jääb juhtima. Kõige esimene asi, mida ma tahan öelda: Alexander Andrusenko ei ole mingisugune määratud juht või lihtsalt mantlipärija, vaid ta on demokraatlikult valitud alaliidujuht, mis tähendab seda, et inimesed usaldavad ja teavad teda. Tal on seljataga üheksa aastat peasekretäriametit. Ta on väga kõva töömees. Mina tunnen Alexandrit väga pikalt. Oleme koos sporti teinud, võistelnud, alaliidus tööd teinud ja ma usun, et meest hinnatakse tema tegude järgi: kuidas sa pead lubadusi, kui ustav sa oled ja millised on sinu väärtused. Ma ütlen, et Alexander on see mees. Ta ei anna kunagi tühje lubadusi, ta ei murra oma sõna. Ma usun, et alaliidu juht peabki olema selline mees, kelle peale saab olla kindel, et ta ei põgene, kui on raske või ebamugav olukord. Ma usun, et jõutõsteliit sai endale väga väärika juhi.

[GOODNEWS] Mis on tema puhul kõige erilisem? Mis on see kõige tähtsam põhjus, miks sinu süda on rahul?

[LEESMANN] Eks me igaüks hindame inimesi erinevate väärtuste järgi. Mina hindan väga ustavust ja ma ütleks, et Alexander on väga ustav inimene. On olemas selliseid inimesi, kes tulevad ja põlevad heleda leegiga kaks kuud, ütlevad, et ma tulen, teen ja pööran kõik teistmoodi, panen raha voolama. Alexander ei ole selline. Ta on ettevõtja ja ta teab, kust raha teenitakse, kui raskelt see tuleb ja kui kergelt see läheb. Ma usun, et just ustavus on tähtis. Ta seisab nende väärtuste eest, mille eest me oleme seisnud viimased kaks kümnendit.

[GOODNEWS] Milline tuleb 2021. aasta, kui hüppame ajas ette? On pühadeperiood, aasta lõpp, kõik on peredega. Helistad Alexandrile ja ütled: „Hästi tehtud!“ Mis ta selle aastaga siis ära tegi?

[LEESMANN] See on kindlasti ka tema jaoks uus väljakutse, aga ma arvan, et kui ma helistan ja mõtlen tema peale selle aasta lõpus, siis ma esmalt mõtleks nendele asjadele, mida ma ei tahaks näha. Ma ei tahaks näha, et Alexander oleks ära kustunud selle koorma all. Ma tahaks näha, et tema silmis on sära, jätkuks entusiasmi, et tal oleks jätkuvalt tagatud perekonna toetus. Ma ütleks, et võib-olla siinkohal ei sõltugi kõik ainult üksi juhist, vaid ka meeskonnast, kes on ta kõrval, kui palju me tegelikult juhti toetame. Kindlasti ma tahaks talle helistada kümne aasta pärast ja öelda talle aitäh, et ta on olnud alaliidule hea juht, kaitsnud meie põhimõtteid ja väärtuseid, on olnud väga aktiivne ja initsiatiivikas. Ma olen täiesti kindel, et ma saan selle kõne talle teha.

[GOODNEWS] Iga lõpp on millegi uue algus. Mis sa nüüd edasi teed?

[LEESMANN] Ma ütlen ausalt, et eks on igasuguseid mõtteid ja ettepanekuid olnud. Oma karakterit teades on mul siin elus raske tegeleda ühe-kahe asjaga. Ma olen praegu teadlikult tõrjunud igasuguseid mõtteid.

[GOODNEWS] Poliitika?

[LEESMANN] Kindlasti mitte. Ma praegu tahan vaadata ringi. Kui sul on alati olnud kiire ja oled oma asjades nii kinni, siis võib-olla ei panegi tähele, et oled 20 aastat vanem, elu on 20 aastat muutunud sinu ümber. Eks ma tahaks ka võib-olla rohkem keskenduda nendele põhiväärtustele, mis meile antud on.

[GOODNEWS] Tuletame meelde sinu karjääri tipphetke, kui sa said maailmameistri tiitli. Räägi neile, kes sellest unistavad, teevad võib-olla oma esimest aastat või on juba 10 aastat käinud, aga pole sinna jõudnud: mis sind sinna viis, et see tiitel ära tuli?

[LEESMANN] Esmalt ma usun seda, et maailmameistri tiitel on kingitus. On palju väärt inimesi, kes oleks võinud olla olümpiavõitjad või maailmameistrid, aga nad ei ole mitte kunagi seda saavutanud. Lihtsalt läks nii, et nad ei saanud. Hea näide on võib-olla meie kümnevõistleja Heino Lipp, keda ei lastud olümpiale. Ma arvan, et igal sportlasel peavad olema unistused. Ma räägin seda kui alaliidu endine juht, treener, sportlane. Minu unistus oli tulla maailmameistriks maailmarekordiga, sest kui sa selle saavutad, siis sa oled maailmas sel hetkel kõige tugevam selles kategoorias. See unistus oli mul taskus 10 aastat. Ma olin sellele kogu aeg väga lähedal. Kaks korda oleks äärepealt saanud ja mõlemad korrad jäin ilma viimasel katsel. Võib-olla natuke ebaõiglaselt, mõnes kohas võib-olla õiglasemalt, aga ma teadsin, et see ei kustuta minu janu või entusiasmi. See muutis mind veel entusiastlikumaks ja tekitas võib-olla sportlikku viha, et ma sellegipoolest lähen ja teen selle ära. Ma olen täna väga tänulik, et see kõik on õnnestunud. On tulnud erinevaid maailmarekordeid, Euroopa meistri tiitleid, maailmameistri tiitleid. Kui palju on neid, kes saavad öelda, et nende sportlikud unistused on täitunud? Mina olen see inimene.

[GOODNEWS] Siin kõlab läbi ka väike jonnakus. Kust tekib see, et sa ei anna alla?

[LEESMANN] Üks asi on see, et seda on inimesele kindlasti antud kui osana karakterist, aga ma usun väga, et see on ka arendatav, kui sa hakkad pihta väikestest asjadest. Kui sa hakkad väikestes asjades alla andma, näiteks lähen kooli, ei lähe, lähen tööle, ei lähe, lähen trenni, ei lähe, ah, täna on natuke vihmane ilm ja lähen homme… Kui see hakkab inimese elus nii pihta, siis ma arvan, et ta võib oma suuremad unistused kõik maha matta. Ma olen väga tänulik, et mind on lapsena treenitud või ma olen treeningule allunud. Ma ei oska seda väga täpselt öelda, aga ma arvan, et see kõik on kujunemine. Kui sa annad alla väikestes asjades, siis ma usun, et annad ka suurtes. Kui sa oled järjepidev väga pisikestes asjades, siis lõpuks sünnib sellest midagi suurt.

[GOODNEWS] Treeneritööd jätkad?

[LEESMANN] Ma kindlasti jätkan seda mingil kujul, sest mul on täna hunnik õpilasi, kes arvestavad minuga ja ma olen kindlasti nende jaoks olemas. Ma ei saa jätta neid inimesi lihtsalt räästa alla, et olge siin ja küll keegi tuleb.

[GOODNEWS] Mis on treenerina kolmas sammas, mis on väga oluline nende aastate jooksul olnud, ABC? Mida sa oled ise järginud või võib-olla õppinud, praktiseerinud ja aru saanud, et see on treeneri tõde ja mida sa kindlasti jätkad ning ütleks ka tulevaste treenerite põlvele, et vaat nendes kohtades allahindlust ei tehta.

[LEESMANN] Eks see treeneriasi on samuti kujunemine, mis hakkas minu jaoks pihta 40 aastat tagasi, kui ma vaatasin ja õppisin oma treenerilt, mida nad näevad, teevad või miks nad teatud asju ei tee, aga ma arvan, et kindlasti võib-olla üks asi, milles treener peab olema väga tugev: ta peab olema väga kannatlik. Me ei saa kirjutada ette, et homme oled sa maailmameister ja mis siis, kui sa ei ole maailmameister, mis me siis selle noore inimese või hingega teeme. Me võime tegelikult inimese hoo tappa, aga me võime samas treenerina jätta nende ellu ka sellise jälje, et ta vaatab ja räägib kunagi, kui me oleme ammu mulla all, et mul oli selline mees elus, kes juhtis, suunas mind ja andis mulle palju elutarkust. Ma tahan kindlasti olla selline treener.

Ma arvan, et treener peab olema suuteline analüüsima olukorda, kus me oleme, miks me oleme. Ma olen väga tänulik, et seda on mulle õpetanud kabemäng ja mind treeninud maailma tipud. Mitte kordagi ei lubatud mul öelda näiteks, kui küsiti minu käest, et miks ma siia käisin ja sina vastad, et ma ei tea, tundus hea käik. Mulle öeldi, et mõtle uuesti, sul peab olema hea plaan, niisama sa ei käi kuhugi. See on aidanud mind nii jõutõstmises kui ka elus üldse. Sul peab olema plaan, kui sa midagi teed.

Kolmas asi, mis on võib-olla sama oluline: treener peab olema innovatiivne. Sa ei tohi kuskile kinni jääda, mingitesse oma vanadesse asjadesse. Sa pead kogu aeg käima eluga kaasas, pead olema kogu aeg valmis elus mingisuguseid asju muutma, ümber hindama, loomulikult kinni hoidma oma põhiväärtustest, aga mitte kartma uuendusi ja uusi asju.

[GOODNEWS] Mis sa spordialale ja spordialaliidule soovid? Mis on sinu sõnad, mida sa võib-olla ka uuele presidendile edasi ütlesid? Mis on kõige tähtsam ja mida sa tahad, et jääks kõlama?

[LEESMANN] Kui me räägime jõutõstmisest, mis pole ju olümpiaala ja kus inimesed teevad tegelikult vabatahtlikult palju asju, siis ma vaatan täna kõrvalt ja mõtlen, et selliseid inimesi peab hindama. See on see, mida ma ütlen sportlastele: et nad hindaks neid. On inimesi, kes teevad sportlaste jaoks asju: tõusevad varem, lähevad hiljem, vaatavad, et teil oleks hea. Kui ma mõtlen konkreetselt presidendi peale, siis Alexandrile ma soovin väga palju jõudu. Ma usun, et ta on väga võimekas juht. Ta saab sellega väga edukalt hakkama, aga ma soovin, et see kõik toimuks heas tugevas meeskonnas, et kogu platvorm kasvaks veel tugevamaks. Kui Alexander kunagi peab uut presidenti valima, siis ta näeks, et tal on valik. Mul on hea meel, et mul oli valik ja täna on selline juht, nagu seda on Alexander Andrusenko.