Avaleht Sport Ratastoolisportlased kutsuvad meestekuul abivahendiga mehi liikuma
Ratastoolisportlased kutsuvad meestekuul abivahendiga mehi liikuma

Ratastoolisportlased kutsuvad meestekuul abivahendiga mehi liikuma

Meestekuu raames tõstavad ratastoolisportlased esile tervise ja liikumise tähtsust ning kutsuvad julgemini liikuma ka teisi mehi, kes kasutavad abivahendeid.

Ratastoolitennisist Viljar Villiste ja elektriratastoolihokit harrastav Jüri Lehtmets on abivahendiga sportimisel eeskujulikud näited – Villiste teeb nädalas trenni 3-4 korda ja võistluste ajal lausa 6-8 korda. Lehtmets harrastab iganädalaselt aga elektriratastooli saalihoki trenni, kuid on proovinud teisigi spordialasid. Lisaks intensiivsele sportimisele liiguvad mõlemad igapäevaselt aktiivselt ringi ja kutsuvad selleks üles ka teisi mehi.

Sportijad tõdevad, et liikumisraskusega inimest kammitsevad sageli lisaks tema valmisolekule ja hirmule ebakindluse ees välised tegurid, olgu selleks siis teenuste kättesaadavus või abivahendiga kehv ligipääsetavus vajalikus kohas. Villiste ja Lehtmets teavad aga omast kogemusest, et liikumine karastab füüsilise kõrval ka vaimset tervist.

Meestekuu puhul jagavad nad soovitusi, kuidas abivahendiga sportimine enda jaoks põnevaks muuta ja selgitavad, miks tasub meestel pöörata liikumisele erilist tähelepanu ka siis, kui seda tuleb teha mõne abivahendiga.

Kõige suurem motiveerija – sina ise

“Erinevad abivahendid, toetavad teenused ja keskkond on kindlasti abiks, kuid lõpliku otsuse olla aktiivne ja toimekas peab inimene ise tegema ka siis, kui kõik teda ümbritsev on hästi korraldatud,” rõhutab elektriratastoolihokiga tegelev Lehtmets. “Olgem ausad – vahel on meil kõigil hea varjuda selle taha, et meie elu seisab ikka teiste taga.”

“Kui sa iseendas leiad selle tahtmise, et jah, ma tahan ise nende asjadega hakkama saada, ja tahad paremini enda eluga hakkama saada, siis näe vaeva. Nii enda füüsilise kui ka vaimse tervisega, sest need kaks käivad käsikäes, üks toetab teist,” kinnitab ka Eesti ratastoolitennise tippmängijaks tituleeritud Villiste, kelle sõnul saavad sõbrad ja tuttavad siin vaid julgustada. Samas usuvad nii Villiste kui Lehtmets, et motivatsiooni võivad anda ka teised samas olukorras inimesed.

Ebakindlusest ja häbitundest tuleb üle olla

Villiste usub, et kui üheks suurimaks mõjutajaks on abivahendiga liikumise puhul tahtmine, siis teiseks häbitunne, mida ei peaks tema sõnul tundma. “Mina, kes ma enne õnnetust olin noor, tugev, eluterve mees, olen nüüd ratastoolis. Kuidas ma lähen nüüd ratastooliga õue sõitma. Kõik ju vahivad mind nagu mingit ilmaimet. Minu soovitus: sellest tuleb lihtsalt üle olla. Seal ei olegi midagi teha, sa oledki eriline inimene, keda kõik tahavad vaadata,” annab Villiste nõu.

Sama soovitab ka Lehtmets: “Alalhoidlikus võib raskendada oma plaanide teostamist, sest ei soovita olla lähedastele ja ühiskonnale tüliks. Aga elu ei saa ega tohigi pausil hoida – see on selleks liiga üürike,” paneb ta südamele ja lisab, et liikumine ja sportimine abivahendiga on tema jaoks võimalus olla osake lahedast pundist, kellega koos areneda ja kogeda põnevaid kogemusi nii platsi peal kui ääres.

Liikumine aitab mõtteid korrastada

Elektriratastoolisportlase sõnul aitab liikumine ka mõtteid korda seada. “Seeläbi saavad mõtted ja plaanid ning erinevate tegevuste teostamine märksa lennukama hoo. Paigal seistes oleksid olnud ideed ja nende teostus palju alalhoidlikum ja nii mõnigi mure tunduks lahendamatuna,” selgitab Lehtmets.

Iseseisvuse tunne

Liikumine, ka abivahendiga, muudab ratastoolitennisist Villiste sõnul ellusuhtumist positiivsemaks. “Just see, et ma saan endaga hakkama ja vajan vähem kellegi abi. Olgem ausad, igasugune abivajadus tekitab seesmiselt negatiivseid emotsioone ja mida vähem neid on, seda positiivsem saad sa ise olla,” usub ta.

Saalihoki puhul on Lehtmetsa sõnul tegu näiteks ühega vähestest meeskonnaspordialadest, kus sugu ja füüsiline vorm ei vähenda mängust osasaamise võimalusi. “Arvestama peab küll sellega, et trennis käimisel mängivad suurt rolli abistavad inimesed, kes aitavad trenni tulla, tooli siirduda ja vahel ka mängutoole parandada või selle sobivaks muuta. Kuid see-eest võib trennis saada väärt nippe ja nõuandeid nii mänguks kui ka eluks laiemalt.”

Rohkem jõudu igapäevasteks tegevusteks

Villiste sõnul on igapäevane liikumine oluline, sest keha vajab normaalseks toimimiseks füüsilist koormust. “Eriti oluline on see nende inimeste puhul, kellel on mõni füüsiline puue, sest nende igapäevased toimetused on tunduvalt raskemad kui teistel. Ma olen ise üks päris hea näide – olen alakehast halvatud ja kõik minu tegemised sõltuvad ülakeha toimimisest. Mida treenitum ma olen, seda lihtsam on mul igale poole ennast tõsta, kuna jalad mul ei tööta ja kogu liikumine toimub käte abil,” selgitab ta ja lisab, et hea füüsiline vorm aitab tal elus paremini hakkama saada, sest võimaldab tal tunda end tervema ja elujõulisemana.

Liikumisest sportimiseni

Kui on soov teha midagi enamat ja muuta liikumine abivahendiga tõsisemaks sportimiseks, tuleks Villiste sõnul leida esmalt näiteks ratastoolisõbralik treeningklubi. “Siis on vaja leida treener, kes julgeks sinuga tegeleda. Ja teha selline treeningkava, mis sobib just sinule, sest iga vigastus ja võimekus midagi teha on väga erinevad,” selgitab ta. Lisaks ratastoolitennisele ja elektriratastooli hokile saavad tõsisemad invaspordihuvilised lüüa kaasa näiteks ka ratastoolikorvpallis, kurlingus, purjetamises või ka võrkpallis.

Igapäevase liikumisabivahendi puhul loeb eeskätt ohutus

“Mäletan, et esimesed kaks aastat mängisime enda igapäevastes toolides ja keegi ei kurtnud millegi üle. Tahtmist oli rohkem kui küllaga,” meenutab Villiste kümne aasta tagust algust tennisespordiga, mil alustas tavalise ratastooliga.

Siinjuures märgib Invaru abivahenditehnik Tõnis Matt, et näiteks ratastooli puhul on sportimisel ja muul aktiivsemal liikumisel oluline roll ohutusratastel, aga ka headel piduritel, nagu ka käimisraamidel, millele saab pausi tegemiseks end istuma toetada. “Iga abivahend peaks olema reguleeritud tema kasutaja järgi, et tagada mugavus ja ohutus,” selgitab ta.

Samas on Invaru abivahenditehnikud aidanud tennisistil oma tooli päris palju ka sobivamaks täiendada – lisanud põlve- ja jalatoed ning kinnitanud hoogsaks mänguks vajaliku vöörihma. “Kuna mänguks mõeldud toolidel on päris palju seadistusvõimalusi, katsetavad mängijad erinevaid istmekõrgusi, et leida parim tasakaalupunkt,” kirjeldas Invaru abivahenditehnik Heigo Harend, kes aitab toolid sobivaks seadistada ja kelle sõnul on tippmängijatel profitoolid, millel on palju võimalusi seadistuste muutmiseks.

Samas lisas ta, et ratastooli tavapärase tehnilise hoolduse juurde kuulub ka pidev rehvivahetus, mis on tingitud tenniseväljaku karedast kattest ja sellega kaasnevast rehvi kiiremast kulumisest. Elektriratastooli saalihoki mängijatel on aga Invaru tehnikud aidanud täiustada mänguks mõeldud toole nii juhtkangi jaoks mõeldud lauaga kui käe toestamiseks mõeldud vööde ja pehmendustega.

Meestekuu raames oma kogemusi jaganud Viljar ja Jüri on liikmed Eesti Invaspordi Liidus, mis tegeleb liikumispuudega inimeste spordi ja rehabilitatsiooni probleemidega. Nende abivahendeid on aidanud kohandada Invaru abivahendikeskus, mis on liikumiserivajadustega inimeste abivahenditele spetsialiseerunud valdkonna suurim ekspert Eestis. Üle Eesti asuvas kümnes teeninduspunktis käib igal kuul enam kui 10 000 abivajajat.