PERSOON! Kaido Leesmann: spordis ei ole otseteid!

Eesti Jõutõsteliit korraldas Tallinnas 30. märtsil Eesti meistrivõistlused lamades surumises varustusega, kus Kaido Leesmann (Reval-Sport) oli parim üle 120-kiloste meeste seas ja absoluutkategoorias.

Tähistasite 50-aastast juubelit. Olete peaaegu terve oma teadliku elu tegelenud spordiga. Meistritiitel kuulub nüüd teile. Mida see teie jaoks tähendab? 

Ma arvan, et 50-aastasena meistritiitli võitmine on alati tunne, et oled jälle ühe verstapostini jõudnud. Kui seekordsest tiitlist rääkida, siis neid võite oli päris mitu. Kõige suuremat rõõmu teeb mulle see, et sain absoluutse meistritiitli avatud klassis, kus tegelikult võisteldakse noortega, endast poole nooremate ja veelgi noorematega. See tähendab vanale inimesele väga palju.

Vanaks te vist end väga ei pea… Kuid kui rääkida jõutõstmise vanusest ja arengust, siis millises seisus on täna jõutõstesport?

Arvan, et jõutõstesport on väga heas seisus ja liigub ülesmäge. Ma põhjendan ka. Aastaid tagasi oli meil kaks suuremat Eesti meistrivõistlust. Üks neist oli varustusega jõutõstmise kolmevõistlus, mis on kükkis ja lamades surumine ning jõutõmme. Teine oli varustusega lamades surumine. Nüüd, 5 aastat tagasi, hakati pidama klassikalist jõutõstmise võistlust. See tähendab, et inimesed võistlevad ainult kas põlvesukkadega, rihmadega, randmesidemetega ehk varustuse hulk vähenes, mis omakorda tähendab seda, et see spordiala muutus odavamaks ja kättesaadavamaks. Väga paljud jõusaali harrastajad mõtlesid, et miks mitte, tahan ka proovida. Sellega ütlen, et võistlejaid tuli juurde väga palju ja liigume tõusvas trendis.

Teiega ei saa rääkida ainult kui sportlasega või ainult treeneriga, te olete ka liidu president. Sportlasena olete absoluutses tipus. Kuidas te selle kõigega tegeleda jõuate? 

Seda on väga oluline planeerida. On hetki, kus ma olen lihtsalt president. Käitun, mõtlen ja võtan vastu otsuseid nagu president. On hetki, kus ma olen treener. See hetk ma ei ole ei sportlane ega president, vaid olengi treener. On hetki, kui olen lihtsalt sportlane. Mõtlen ja käitun nagu sportlane ning ei ole ei treener ega president. See tähendab pidevat jagamist ja mõtlemist. Sa ei saa korraga istuda kolmel toolil.

Dopinguteemadest ei saa üle ega ümber. Te ise olete väga jõuliselt puhta spordi poolt ja dopingu vastu. Milline on liidu seisukoht? Kavatsete dopingukontrolli veelgi tugevdada? Kuidas seista paremini puhta spordi eest?

Jätkame joont, mida oleme selle 17 aasta jooksul hoidnud. Kontrollime, ei tee kompromisse, teeme võistlusväliseid vereteste. Sellel spordialal valitseb nulltolerants. Me tahame, et kõigil oleksid võrdsed võimalused selle spordiga tegeleda. Meil ei ole silmapilgutamist või sosistamist, et eks kõik on midagi teinud kunagi. Ei ole ja ei pea. Tänapäeval on meil olemas väga head taastumisvõimalused. Ei pea tegema sporti sel tasandil, et sul oleks mingit nii-öelda lisakütust vaja. Hoiame seda joont, mida oleme hoidnud. Me oleme töötanud väga palju viimastel aastatel. Kaks aastat tagasi saime kätte neli inimest. Oli teisi liite, kes vaatasid, et oi-oi, mis meil siin toimub. Mina ütlesin selle peale, et ei ole siin mingit oi-oi-d, vaid me teeme lihtsalt head tööd. Häbi neile, kes teevad siin 600 testi, kõik teavad, et midagi toimub, aga ikka ei saada kedagi kätte. Küsiks, et mis hetkel te teete neid asju. Kehvasti püüavad oma kala.

Milline filosoofiline mõtteviis on teid kõige enam läbi elu saatnud? Mis oleks võib-olla noortele sportlastele inspiratsiooniks hea teada. Mis on teid hoidnud sellel teel sportlasena?

Üks suuremaid asju, millest olen aru saanud, võib-olla mitte kohe, aga mingi hetk jõudnud minuni, on see, et spordis ei ole otseteid. Näiteks: 20-aastane noormees tahab endale sellist musklit, nagu on 35-aastasel mehel, aga ta ei saa seda. Selleks läheb 15 aastat aega, peab tööd tegema selle nimel. Tihti on nii, et inimene läheb nii-öelda kiiremat teed pidi, aga elus ei ole shortcut’e. Selle inimese karjäär on lühike, see inimene ei saa seda oodatud tulemust ja 35-aastasena on ta selle asemel rikutud tervisega. Arvan, et see võib olla üks filosoofiaid. Ei ole olemas otseteid, tuleb lihtsalt teha tööd ja fakt on see, et mina olen paremad tulemused kõik teinud 40. eluaastates. Mis, vaadates meie spordiala, ei ole mingi erand. Kui vaatame eelmise aasta raskekaalu surumistabelit, siis kümnest mehest kuus on 40 ja vanemad. See näitab, et kui sa pikaajaliselt ehitad oma kindlust, siis ühel hetkel hakkab see vilja kandma.

Kas saab jõutõstmise ja jõutõstja järjepidevuse vahele panna võrdusmärgi? 

Jõutõstjal peab olema iseloomus järjepidevus, oskus, soov, sest kiiresti tulemusi ei saavuta.
Ääretult oluline on, et kui sul ei ole näiteks kaks aastat mingit arengut olnud, siis usun, et siin on väga palju aidanud analüütiline mõtlemine, mis on tulnud näiteks minul kaasa teise spordialaga – kabe. Kus peab iga partii läbi analüüsima, kus sa tegid midagi hästi ja mida halvasti ning seda mitte üldsegi traagilistes vormides, peab lihtsalt olema adekvaatne. Kui sa teed seda, et saada paremaks, siis pead õppima analüüsima. Seda ma olen väga palju praktiseerinud oma õpilastega jõutõstmises ja ka teistel spordialadel, keda ma treenin. Me peame õppima analüüsima, et kui midagi välja ei tulnud, siis miks ei tulnud. Kas ehk oli kuskil midagi valesti, tehtud valed valikud? Tuleb aus olla, et ega me tegelikult ei saagi oma karjääri nii planeerida, et karjäär on 20 aastat pikk ja iga aasta ma lähen edasi. Vahel tuleb natuke seista ja võtta hoogu selleks, et hüpata kaugemale. Nii mõnestki kaotusest me õpime mõni kord rohkem kui võidust.

Mis on see, millest te täna unistate? Leian teid täna siit trennist, võitu te väga kauaks koju nautima ei jäänud. Kuhu edasi?

Ma olen enda jaoks kriipsu maha tõmmanud. See on minu jaoks tipp- ja aktiivse spordi viimane aasta. Tahan sellest maksimumi võtta. Minu suur eesmärk on võita Jaapanis maailmameistrivõistlused oma vanuseklassis maailmarekordiga. Selle nimel ma praegu töötan ja treenin.

Milline on treeningkava? 

Minu treeningud on väga palju üles seatud vastavalt enesetundele. Ma ei ütle, et käin kuus korda nädalas, vaid kuulan, mida mu keha mulle ütleb. Vanus on juba selline, et ei saa lihtsalt võtta mingit treeningkava ja selle järgi kõike teha. Ma peangi kuulama täpselt oma keha ja jälgima taastumist. Ma teen tööd oma nõrkustega ja lihvin oma tugevusi. Kasutan nii palju oma tugevusi, et saada tugevamaks oma nõrkustes. See ongi minu lihtne valem, millega ma kavatsen maailmarekordi ära tuua.

Nõrkuste tunnistamine ja nendega tegelemine on teie hinnangul ka tugevus? 

Ma tulen siit natuke tagasi. Minu jaoks on see olnud 35 aastat osa minu elust. Kui ma olin väike poiss ja mängisin tippkabeturniiridel, siis meil olid kõrval alati palgatud Nõukogude Liidu teenelised treenerid, kelle juurde me läksime partii näpus ja kelle juures me analüüsisime kõiki oma käike. Seal ei olnud lihtsaid vastuseid. Teeneline treener küsib, et miks sa selle käigu tegid. Kui ütled, et ei tea, siis ta vaatab sulle otsa ja ütleb, et sa pead teadma. Sa ei tohi käia kuhu juhtub. Sa pead teadma, sul peab plaan olema. Ma ütlengi, et seesama analüütiline mõtlemine: ei saa olla elus selliseid aspekte, et ma teen midagi, aga ma ei tea, miks ma seda teen. See on mul 15. eluaastast pähe tambitud. Arvan, et teatud mõttes võibki see välja ilmuda umbes 50-aastasena.

Mida öelda kõikidele teistele, kes meistrivõistlustel osalesid? Mida õppida võitudest? Kuidas võite nautida? Mida õppida kaotustest ja millised võiksid olla järgmised sammud?

Kui ei läinud planeeritult, siis tuleb lihtsalt maha istuda ja mõelda, miks nii ei läinud. Võib-olla oli eesmärk liiga kõrgele seatud, võib-olla oli midagi muud, mida oleks saanud teha teisiti. Kindlasti tuleb analüüsida. Soovitan kõigile, kellel ei läinud nii, nagu oli oodatud, mitte võtta seda liiga traagiliselt. Olgem ausad, keegi ei saanud surma, mingit suurt loodusõnnetust ei juhtunud kellegagi. Varsti tuleb uus võistlus ja saab end uuesti proovile panna. Soovitangi teha sügavam analüüs ja minna edasi sealt, kus sa praegu oled.

Kuidas teie oma võitu tähistasite?

Ma tähistan alati oma võitu sõpradega. Inimestega, kes on mind sel teekonnal aidanud. Olen väga tänulik sellele tiimile, kes meid siin Revali spordiklubis treenib. Ilma nendeta on seda ala väga raske teha. Ei saa nii, et oled nagu üksik hunt. Mul on väga palju sõpru, kes on mind aidanud. Ma ei taha nimesid välja tuua, sest me oleme kõik üksteise fännid ja võitleme, et meil kõigil oleks hästi, mitte nii, et ainult üks meist individuaalselt säraks. Arvan, et minu võit oli võit meile kõigile. Kui järgmine kord võidab keegi teine, siis on see ikkagi meie kõigi rõõm.

Arvan, et minu võit oli võit meile kõigile.