ERILINE INIMENE! Fotograaf Merike Kens jäädvustas golfitaride mänguhetki
Ajakirja Golf suvenumbri üks lugudest räägib kolmest kaunist blondiinist golfiväljakul, kelle tõi sinna ajakirja vastutav toimetaja brünett Monika Kuzmina. Võib-olla ei panegi igaüks tähele, et Liina Randpere, Airi Kelbi ja Jana Kase golfiheitluse kulissidetaguseks jäädvustajaks on punapäine kaunitar Merike Kens, kes klõpsutas golfilahingust suurepäraseid pilte. Stuudio Sydamest Sydamesse Kens omanik ja fotograaf Merike on oma fotograafias ühendanud töö ja hobi, talle meeldib pildistada naisi 40+, ta on töötanud koos moefotograafi Paolo Espositoga ning kaunile daamile meeldib naeratada ja ka halvas head näha. Üks tema viimaseid suuremaid töid oli heategevuslikus korras ühe Põlvamaa suurpere igapäevategevuste jäädvustamine. Ajakiri Golf uuris, kuidas tal sujus golfitaride pildistamine ja mida ta üldse arvab spordifotograafiast.
Merike, kas golfi on raske pildistada ja millele sa klõpsutamisel keskendud?
Kui eraldi välja tuua golfi pildistamist, siis ega siin midagi teistest sportlikest tegevustest erinevat polegi. Pildistad enamjaolt ikkagi emotsiooni ning tahad tabada seda õiget hetke, et pilt räägiks sellest, mida soovitakse edasi anda. See ongi ülesande täitmise juures alati oluline, et lõppsumma tuleks õige, “võrrandi” peab õigesti tegema ehk tabama elemente ja emotsioone koos.
Ma toon näite: kui ma pildistan ratsutamist, siis ei ole ratsaspordi juures oluline ainult ratsutaja, vaid ka hobune. Mõlemad peavad olema graatsilised ja kui graatsiale lisandub emotsioon ratsutaja näos, siis see on täistabamus.
Kas spordivõistluse pildistamine on kuidagi teistsugune?
Sportmänge on VÄGA huvitav pildistada, kuid niisama palju ka raske, sest seal on vaja palju jälgida, et midagi maha ei magaks. Siiani on õnnestunud mul kõige rohkem pildistada tennist kui spordiala, aga ka motokrossi ja ratsutamist.
On sul golfiga midagi ühist?
Golfi kui spordiala võrdleks ma tennisega ja see on minu maailmas täitsa koha leidnud, küll aga tennise tähe all. See tähendab seda, et tennises olen arvestatav vastane ja võtan täitsa võistlustest osa. Kuigi golf ja tennis on erinevad, on neis siiski palju ühist. Need, kes on mõlemaga tegelenud, teavad, millest ma räägin.
Kas spordifotograaf on teistmoodi kui tavaline piltnik?
Mina teen sügava ja veel sügavama kummarduse spordifotograafide ees, sest see on koht, kus on minul palju õppida ja isiklikult ongi mul huvi saada kokku mõne tõsise spordifotograafiga, kes on sellele alale aastaid pühendunud. See on omaette võimas maailm. Mind isiklikult sport sellisel kujul ei köida, et jäädvustada, küll aga meeldib mulle väga ise sporti teha ja ilma selle tegevuseta ma olla ei saa. Kuid ma hindan kõrgelt fotograafe, kes on spetsialiseerunud spordifotograafiale.
Usutles Jüri Kukk
