Avaleht Sport Võitlussport Artjom Savitski poksitrennist: peale trenni oli särk nii läbimärg, nagu oleksin basseinis ujumas käinud
Artjom Savitski poksitrennist: peale trenni oli särk nii läbimärg, nagu oleksin basseinis ujumas käinud
Võitlussport
0

Artjom Savitski poksitrennist: peale trenni oli särk nii läbimärg, nagu oleksin basseinis ujumas käinud

0

Muusik Artjom Savitski on juba pikemat aega spordiga tegelenud ja nüüd on ta enda jaoks avastanud taipoksi. Treeningud paaril korral nädalas Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias tähendavad sageli seda, et poolteist tundi hommikust rassimist paneb lõpuks ennast põrandal poksimisest taastuma. Artjomi sõnul annab selline intensiivne trenn siiski terveks päevaks suurepärase enesetunde.

Artjom – kuidas te poksitrenni jõudsite?

Jõudsin niimoodi, et ühe projekti raames käisin lihtsalt proovitrennis ning avastasin, et see meeldib mulle väga-väga. Olin pärast trenni täiesti läbi omadega, särk oli nii läbimärg, nagu oleksin basseinis ujumas käinud, aga samas oli pärast trenni nii mõnus olla. Olles käinud enne poksi juba 2 aastat regulaarselt jõusaalis, siis hakkas see natukene igavaks muutuma – motivatsioon hakkas ära kaduma ja ei olnud enam tunnet, et see trenn oleks. Poksitrenn aga süstis minusse uuesti sellise mõnusa motivatsioonilaksu ja siis otsustasingi, et jõusaaliga on kõik. Samuti tundus poks huvitav väljakutse, mis süstiks jälle trennipisikut sisse.

Suvel peaks päikest võtma, pidutsema ja elu nautima. Liitusite poksigrupiga keset suve. On ajaplaneerimine poksitrenni jõudmiseks keeruline? Kas vahel tuleb ka ette kaalumist, kas minna või mitte minna?

Tegelikult ei ole raske. Üks kord oli raske ja mõtlesin, et kas ikka lähen, aga see oli pärast eelmisel õhtul sõpradega väljas käimist. Siis aga tuletasin endale meelde, kui mõnus on see pärast trenni tunne ning kui hea on trenni teha, ja ikkagi läksin kohale.

Kirjeldage oma poksitrenni.

Me alustame alati soojendusega – tavaliselt hüppenööriga hüppamisega. Siis soojendame käsi ja jalgu ning seejärel hakkame harjutama lööke. Olles eelnevalt ainult vaadanud kõrvalt, kuidas inimesed poksivad, on nüüd tegelikult minu suhtumine poksi ka muutunud. Nüüd saan aru näiteks, kui kiiresti see läbi võtab kui sul üldse võhma ei ole. See ei ole üldse kerge ja inimesed väsivadki väga ära. Areng on olemas – iga treeninguga on paremaks läinud. Nüüdseks on ka kestvus kasvanud.

Sotsiaalmeedias on ringi liikunud ka pildid, kus olete läbimärg ja pikali maas. Kas tegelikult ka võtab see tund aega niimoodi läbi, et rohkem ei jõuakski?

Viimane trenn oli nüüd küll selline, et ma olin lausa 5 minutit pärast trenni pikali. Ma olin lihtsalt täiesti, täiesti läbi omadega – raske oli isegi hingata. Aga ma ikkagi arvan, et see on organismile väga kasulik ning pikendab kindlasti ka eluiga tulevikus.

Mida ütleksite neile, kellel siiski on veel eelarvamused, et poks on veri ja vägivald? Mis see poksitrenn teie vaatevinklist on pärast kuuajast käimist?

Ma ütleks, et just vastupidi, see teeb vaimselt stabiilsemaks. Võib-olla on ta minu jaoks teatavas mõttes väljaelamise viis. Minu hinnangul igasugune trenn – see ei pea olema just poks, näiteks ka jooksmine või täie potentsiaaliga jõu tegemine – väljastab inimesest pingeid. See ei pea just konkreetselt löömine olema. Poks väsitab nii palju, et seal lihtsalt väljub palju energiat. Kindlasti ei seosta ma poksi vägivallaga. Ma isegi ei oska öelda, millal ise julgen üldse sparringut proovida. Näiteks kui teeme harjutusi kahe inimese vahel ja ühel on lapatsid käes, siis mul tekib isegi väike blokk – ma üldse ei taha inimest lüüa ja haiget teha, mis siis, et tal on need lapatsid käes. Sest ma ise tean, et isegi kui hoiad lapatseid käes, siis kui keegi tuleb ja paneb täispauguga, sa ikkagi tunned seda. Poksi läksin põhiliselt enesekaitse ja hea füüsilise vormi pärast ning see on hea aeroobne trenn – need on põhiaspektid.

Mida te selle kuuga olete trennidest enim õppinud?

Kindlasti see, et esiteks poks ei ole niisama lahmimine. Paljudel on arusaam, et mis seal ikka – vehid kätega ja kõik. Ei ole nii! Seal on ikkagi oma tehnika, lisaks kuidas lüüa nii, et ei vigasta ennast ning kuidas saada ka tugev ja täpne löök. See on kõik tegelikult pikk harjutamise protsess ja see ei tule kohe. Teen praegu tasa ja targu, teen lööke väga aeglaselt ja jälgin kõiki oma liigutusi – kuidas mu keha liigub ja et löögid oleksid tehniliselt õiged. Lisaks jälgin hoolega seda, et endale viga ei teeks. Kuigi paar korda olen küll juba jala välja väänanud ja näpud valusaks löönud. See ei ole väga mugav – järgmised löögid on siis suhteliselt valusad. Tegelikult on see ka päris tugev enesekontroll. Sa ei ela ennast lihtsalt poksikoti peal välja, vaid kogu aeg mõtled ka igat oma lööki läbi.

Oma poja viiksid poksitrenni, kui ta oleks juba siia ilma sündinud?

Kindlasti!

Aga tütre?

Kindlasti!

mm