Ajakiri Golf: Golf Kariibidel ehk kuidas ma kogemata PGA Tourile sattusin

Et pealkiri liiga õhtulehelik ei oleks, tuleb kohe alguses täpsustada, et PGA Tourile sattusin pealtvaatajana. Juhtus see aga ühel kenal märtsikuu päeval, kui kevadised päikeseotsingud olid mind viinud Puerto Ricole. Sõites oma peatumispaiga poole, märkasin mõned kilomeetrid enne kohale jõudmist maantee ääres PGA Touri silte ja suunaviitasid. Mäletan veel end mõlgutamas mõtet, et näed kui tore, tulen puhkusele ja samas kohas on väljak, kus PGA Touri võistlusi peetakse.

Mõte tuli paar päeva hiljem uuesti pähe ning otsustasin uurida, et millal siis Puerto Ricos tuuritatakse. Üllatus oli meeldiv, kui PGA kodulehelt vaatasid vastu just sama nädalavahetuse kuupäevad ning sellega muutus kohe ka reisigraafik, mis oli algselt golfivabana planeeritud.

Puerto Rico Open

Ei juhtu just tihti, et juhuslikult satud nii heal tasemel golfivõistlusele. Minu jaoks oli see üldse esimene kord vaadata otse väljakul golfitippude (nende, kes seda raha eest teevad) mängu. Samal ajal PR Openiga toimus ka WGC turniir Miamis, kus mängis golfimaailma koorekiht, kuid FedEx Cupi top-100 mängijaid oli kohal siiski paras hulk ja 3 500 000 dollarit on igati korralik auhinnafond, mille nimel pingutada. Tuntud tegijatest olid kohal nt kolmteist tuurivõitu saanud David Toms, Jaapani tulevikulootus Ryo Ishikawa, Euroopas paar tuurivõitu saanud ning Euroopat Ryder Cupil esindanud belglane Nicolas Colsaerts, 2009. aastal PGA Championshipi võitja Y.E. Yang, 2008. aasta Mastersi võitja Trevor Immelman, korduvalt Euroopat Ryder Cupil esindanud ning üheksakümnendatel hiilanud Rootslane Jesper Parnevik, siis igas mõttes üks kirevamaid mängijaid John Daly ja veel sadakond head mängijat.

Võistlus peeti kahe väljakuga Trump International Golf Club Championship Course’il, mis asub Puerto Rico põhjarannikul, ulatudes Atlandi ookeanist mägisema sisemaani. Laupäeva ennelõunal, klubi juurde saabudes, suunasid teeviidad suurele parklaks kohandatud heinamaale, mis oli sisuliselt tühi. Paarkümmend autot tekitasid kahtluse, kas on ikka õige koht ja kas ikka on tegu golfi suurvõistlusega. Oli ikka, lihtsalt mõistlikud inimesed ei trügi seal väljakule keskpäevase lõõskava päikesega, vaid saabuvad ajaks, mil esimese otsa võistlejad hakkavad oma mänguringi lõpetama.

Pilet ostetud (päevapilet oli 20 dollarit), saadeti mind tagasi parklasse, sest fotoaparaati ei lubata võistluse ajal kasutada. Mõneti veider, kui arvestada, et võistluse üks peamistest eesmärkidest on saareriiki maailmale tutvustada. Turniiri nimisponsorgi on seepuertorico.com. Õnneks on ju taskus telefon, millega mälestuseks paar klõpsu teha, kuid ka nende kasutamine pildistamiseks oli võistluse ajal keelatud ning nii mõnegi inimese suunas vibutasid korraldajad hoiatavalt näppu, kui keegi püüdis hõlma alt mängijaid jäädvustada.

Klubihoone juures olid sponsorid üles seadnud oma telgid kaubanduse ja toitlustusega. Kogu väljak oli kaetud WiFi-ga ja “lihtrahvale” olid tribüünide alumises osas vabad istekohad. Ühesõnaga oli see koht rahvapidustusteks valmis. Pärast väikest ekslemist klubi territooriumil õnnestus leida ka esimene avalöögiala ja sai välja valitud flait, milles veidi tuntumad nimed ning nendega siis paar rada kaasa longitud. Eks telekast on kõik golfisõbrad näinud, kuidas hea mäng käib, kuidas löögiks valmistutakse ja mängu- või löögiplaani tehakse. Nüüd lisandus sellele värskelt niidetud muru lõhn, imepärased vaated vihmametsadele ja ookeanile ning auku kukkunud palli kõrin “topsi” põhjas.

Mõnusalt veedetud poolpäev ja kübeke inspiratsiooni olid päeva saagiks. Tegelikult ka üks rough’i eksinud pall.

Areeni (18. raja griini ümber olevad tribüünid) juurde tagasi jõudes oli nüüd juba näha, et tegu on ikkagi suure rahvaüritusega. Klubisse viival teel lookles pikk saba autodest, siis “karjamaa”, mis aastate pärast peaks olema kaetud villadega, oli täis pargitud ning pealtvaatajad, vankris lastest kuni vanuriteni, olid täitnud tribüünid ja klubihoone ümbruse. Väidetavalt külastas turniiri nädala jooksul u 60 000 pealtvaatajat ehk siis meie mõistes paras Õllesummer.

Rajale!

Kaua sa ikka kannatad, kui pole 4-5 kuud golfi mänginud ja elad mõnesaja meetri kaugusel golfiväljakust. Golfivabaks puhkuseks planeeritud reis oli vaja ümber korraldada. Paari päeva möödudes õnnestus kohaliku võõrustajaga kokku leppida mänguaeg ning teha tiir samas klubis, kus mõned päevad varem profid mõõtu võtsid. Mänguks valisime International Course’i (www.trumpgolfclubpuertorico.com), mis oli kahest vaheldusrikkama profiiliga ning millel oli paar ilusa vaatega avalöögiala – mis võistlusel pildistamata jäi, oli vaja nüüd tagantjärgi “purki” saada. Teise mänguringi saarel tegin Rio Mar Golf Club’is (www.wyndhamriomar.com).

Trump International Golf Club

Varustus laenutatud, aeti meile ette kohustuslik golfiauto väikese jääkasti, rätikute, tiide, pallimärkijate ja kahvlitega ning mäng võis alata. Harjumatu on golfi mängida ja autoga ringi sõita – vähendab ala „sportlikkust“, kuid keskpäevase kuumuse ja kohati ligi kilomeetriste vahedega radade vahel oli see isegi mõistlik. Rada algas tasase klassikalise park-tüüpi väljakuna palmide vahel ning lookles seejärel veidi mäkke ja metsa vahele, kus tuli omale teed rajada päikese käes peesitavate iguaanide vahel. Mõned volaskid olid poolteist meetrit pikad ja ei lasknud ennast lähenevatest mängijatest segada. Korra pidi neid ka eemale peletama, et tiialas oleks ruumi ohutult lüüa.

Künka otsa viidud 8-nda raja algusest avanes kaunis vaade. Ees laotus kogu väljak, taamal sinav ookean ning eespool all, umbes 185 jardi kaugusel, griinilapp, mida ääristas ähvardav tiik. Jah, jardid… Need tuletasid ennast valusalt meelde just sel rajal, kus pall ilusa kaarega üle griini vette sulpsatas. Kui mõned rajad olid mängitud avaramates oludes, siis raja teine pool viis mangroovimetsade ja palmivõsa vahele. Mõned rajad olid üsna kitsad ja eksimist ei võimaldanud, sest rada ümbritsev võsa oli tihe ja kes teab, mis fauna seal peituda võis. Ühel rajal üllatas hulkuvate koerte kari. Penid olid õnneks arglikud, kuid ligi 20-pealine kari tegi siiski ettevaatlikuks. Hulkuvad koerad olid saarel tavaline nähtus, samuti iguaanid, kes  katsid maanteid.

Väljaku kvaliteedi kohta saab öelda ainult kiitvaid sõnu, sest mida muud härra Trump’i väljakutest ikka oodata võiks. Fairway’d ja griinid olid puhtad ning ühtlased. Viimastega kahjuks ei jõudnud harjuda, sest asusid need ju väga erinevates looduslikes tingimustes ja sellest ka mõneti erinev kiirus. Punkrites säras kvartsliiv. Mõned viidad oleksid ehk võinud lisaks olla, sest kahel korral õnnestus mängu jätkata valel rajal. Peale pikka mängupausi oli igal juhul emotsiooni küllaga ja mängukirg rahuldatud.

Rio Mar Golf Club

Teine väljak, millel mängisin ja mida igal hommikul rõdult igatsusega vaatasin, oli Wyndham Rio Mar Golf Club Ocean Course – klubi üks kahest täissuuruses väljakust, mis samuti asub saare kirdeosas. Ocean Course on oma nime saanud par-3 raja järgi, mis kulgeb paralleelselt ookeaniga ning sellega kogu seos lõpeb, kuna ülejäänud rajad jäävad ookeanist eemale. Tegemist on hea puhkuse veetmise väljakuga, s.t ei olnud liiga raske, kuid samas siiski huvitava plaaniga. Parajalt laiad fairway’d, head griinid, mis tihti olid ülejäänud rajast kõrgemale tõstetud, igasugused sulelised ja loomulikult iguaanid. No ja siis need jardid ka…

Soov oli veel proovida ühte väljakut, mis asus mõned aastad tagasi mahajäetud USA sõjaväebaasi (Roosevelt Roads) territooriumil ja mis Google Mapsi piltide järgi tundus veel eksisteerivat, kuid tegelikkuses oli väljak ikkagi looduse hooleks jäänud ja rohtukasvanud.

Kokkuvõttes võib öelda, et Puerto Rico golfielu (nagu ka kogu elu sealses riigis) dikteerivad paljuski USA ja tema heal järjel olevad keskmisest vanemad elanikud. Korralikud ja heal tasemel väljakud on üldjuhul poolkinniste puhkelinnakute juures ja seega kallid (GreenFeed $150 ringis). Klubis ja selle ümber ei ole sellist meeldivat “suminat”, millega harjunud olen. Kahe väljaku põhjal ei saa muidugi üldistada kogu riigi golfielu, kuid kodus on ikka parem – sõbrad-tuttavad klubihoones ja väljakul, Green Card’i kursuslaste kambad ja noored harjutamas, järjekorrad võistlustele registreerimisel ja talvine paus golfist, mis kevadel näpud bägi järele sügelema panevad, teevad golfist just selle meeldiva ajaviite, mis köidab.

Tekst: Zoran Grojic