AJAKIRI GOLF! Avatud golfipäev Niitväljal murdis golfimüüte
Möödunud pühapäeval kogunesid uudistajad Eesti golfiväljakutele, et tasuta golfipäeva raames saada aimu sellest, mida golf endast kujutab ja kas on mõtet seda oma hobide nimistusse lülitada. Ajakiri Golf käis koos rohelistega golfihuvilistega Niitvälja rohetama asuval golfimurul vaatamas, kas mäng võidab südameid ja hingi juurde.
Golfipäev Niitväljal algas tegevjuhi Kristo Tohveri tutvustuste ja õpetustega löömise ja golfimuru kohta. Ta selgitab, kui pikka lööki oleks hea kasutada, kui alustades on ruumi 100-150 meetrit ja arvesse tuleb võtta veetõkkeid ning üks tõde kõlabki nii: “Sa mängid iseenda, mängukaaslaste ja väljaku arhitekti vastu!” Ehk siis väljak on projekteeritud nii, et mängija peab pidevalt väljakutsetega tegelema. Mis aga puutub golfimurusse, siis praegu on selle pikkuseks 6 millimeetrit ja talveseen hakkab kõrtelt välja kasvama. Suvise muru pikkuseks on 4 millimeetrit ja see on golfarite püha paik, muru pügatakse lausa igal hommikul.
Kristo Tohver märgib ära, et golf on väljas käimise ja looduse nautimise ala ning jaotab golfipäevale tulnud huvilised kolme gruppi, sest nii saab löökidele rohkem tähelepanu pöörata ja kõik vajalikud asjad kaasa teha.
Ajakirja Golf vastutav toimetaja Monika Kuzmina on spordireporteri rollis ja esimeseks intervjueeritavaks on Karl Sööt, kes on küll minigolfi mänginud, kuid niiöelda suurt golfi mitte. Avatud golfipäevast sai ta teada Sportlandi Facebooki lehelt ja ta nendib, et mäng on väga lahe. Oma varasemate arvamuste kohta golfist ütleb ta, et pidas seda rikaste mänguks. “Ilmselt paljud on ka, aga pealtnäha see nii ei tundu,” lisab ta.
Robert Jäger seevastu tunnistab, et suhtus golf alati väikese skeptilisusega, kuid tal läheb üllatavalt hästi ja viimaseks korraks see kindlasti ei jää. “Golf on nagu tervislik narkootikum,” arvab Robert. Niitväljale sattus ta sõprade initsiatiivil, kes leidsid kuulutuse ja soovitasid tal poolkäskivalt proovima minna.
Järgmised Monika “ohvrid” on õrnemast soost. Lisett-Kristlyn Pisang, kellest peagi saab jõusaali rühmatreeningute treener, tunnistab, et väga hästi mäng välja ei tule. “Range`l oli tunne, et mis toimub!” naerab ta. See, et ilm vihmane on, teda ei häiri, sest vihmavari on neiul kaasas. “Mulle meeldib golf, see on viisakas mäng, kus ei pea rabelema ega lahmima,” arvab ta. “Samas on see raske mõistuse mäng.”
Jane Hämarik tunnistab, et tema golfikogemused piirduvad sõprade taga lonkimisega, golfitunne on tekkinud, aga mänguni jõudmises edu pole olnud. Küll aga laigib ta Facebookis golfiklubide lehti ehk siis on golfiinimene, kes golfi ei mängi. “Mõtetes mängin!” muigab ta. Eelarvamusi tal golfist polnud, sest teiste arvamused talle korda ei lähe ja kuigi tüdruk nendib, et golfimäng alguses tal eriti välja ei tulnud, on seni toimunu tema arvates suurepärane sissejuhatus. “Vaadake mu nägu!” soovitab ta oma esmamuljeid naerunäost otsida.
Jane arvates peaks inimesed asju julgemini võtma — golfipäev on üritus, kus kõik on nende eest on kõik ära tehtud, tuleb vaid kohale tulla ja mängu ilu nautida.
Anne Vaabel on esimest korda golfi uudistamas. “Olin positiivselt meelestatud, aga golf on veelgi toredam kui ma ette kujutasin,” särab ta. “Mulle meeldib aktiivne tegevus värskes õhus, seltskond, mänguilu, loodus ja et see on stiilne ala.” Annet ei häirinud ka see, et tutvustuses kasutatakse tundmatuid termineid, sest tema sõnul tuleb tähendus kontekstist välja ja mõistatada pole vaja.
Teooriaosas räägib tegevjuht Kristo Tohver golfi ajaloost ja selgub, et ka esimese Eesti Vabariigi ajal oli Viru-Nigulas ühe Inglise vabriku omanike viie rajaga väljak, kuid eestlased seal ei mänginud. Niitvälja on taasiseseisvunud Eesti esimene väljak ja golfiklubi on oma 700 liikmega praegu suurim, olles ka viimase kuue aasta jooksul kolmel korral parimaks klubiks valitud. Tegevjuht tutvustab kokkutulnutele kõike klubi töö ja mängimisega seonduvat ning toob välja kaks olulist momenti. “Meile on kõige tähtsam meie mängija ja me tahame, et kõigil oleks tore!” kõlab esimene. Teine kinnitus on sama oluline: “Kui golfist räägitakse kui kinnistest klubidest, siis pole miski tõest kaugemal — me oleme avatud kõigile ja kõik on teretulnud,” selgitab Kristo.
Kõneleja räägib Eesti väljakutest — neid on 9 üle Eesti ja nüüd ehitatakse ühte Lasnamäele. Kristo nendib, et meie väljakud püüavad olla erilised, need on kvaliteedi peale üles ehitatud, samas kui maailmas on pooled väljakud hästi lihtsad. Meil on üks elukutseline golfimängija ja kutselised treenerid.
Edasi hakkab Kristo müüte lammutama. Esiteks pole golf igav — sellel aastal alustati koostööd Nike firmaga ja nemad ju igavat ala ei toetaks, pealegi alustas Niitväljal golfi mängimist ka Kelly Sildaru pere. Teiseks müüdiks on see, et golf on kallis ala — esineja toob võrdluse fitnessiga ja selgub, et alad on samas hinnaklassis. Ka varustuse saab golfis soetada suhteliselt odavalt. Küll aga on golf Kristo sõnul ajakallis — selleks, et kohale sõita ja keskmiselt 4 tundi mängida, peab lõppkokkuvõttes vist mängima tulles arvestama terve golfipäevaga.
Järgneb müüt, et golf pole sport. Jalgpallikohtuniku lisaametit pidav Kristo ütleb, et joostes 90 minutit kohtunikuna jalgpalliväljakul annab sama kaloripõletuse, mis 18 rada läbi mängida ja lõpuks on ta sama väsinud — mõlemal juhul on tegu suure füüsilise koormusega. Ehk siis üks golfimäng tähendab sama energiakulu, mis 10 kilomeetrit jooksmist.
Golf on väga perekeskne ala ja Kristo selgitab, et selle aluseks on suur ajakulu, mistõttu üheks peresiseseks kompromissiks ongi tavaliselt see, et mängimas hakatakse käima kogu perega. Kristo ise käib mängimas naise poja ja tütrega ning tänu ühisele huvile on ta ka isaga nüüd rohkem koos, sest varem puututi lihtsalt vähem kokku. Muidugi on ka mängijaid, kes tulevad just pere juurest eemale, et olla koos teiste inimestega ehk siis tegeleda sotsiaalse golfiga. Üheks tähtsaks mängu osaks on händikäp, mis lubab võistelda ka erineva tasemega mängijatel — kogenematum mängija saab rohkem lööke ette, et tulemuses oleks näha võrdlus, kumb iseennast rohkem võidab ehk teeb vähem etteantud lööke.
Päeva lõpu eel satub Monika kokku Niitvälja klubi liikme Martin Järvega, kes ütleb usutluses, et umbes 30 golfihuvilist said esimese korra kohta väga hästi hakkama, mõni sattus seejuures lausa hasarti. Kogu korraldus oli tehtud sobivaks igas eas inimestele. Kui jutuks tuleb golfiajaloo ja reeglite õppimine, ütleb Martin, et kuna golf on kindlate traditsioonidega ja kultuuritaustaga mäng, siis annab tausta teadmine alateadliku oskuse, kuidas õieti käituda. Enda kohta ütleb Martin, et on kaua mänginud ja golf on juba osake temast, mis on aidanud kaasa eluväärtuste kujunemisel.
“Golf on sarnane elule, see õpetab noori, kuidas erinevate olukordades käituda, kuidas tulla emotsionaalselt toime edu või läbikukkumisega, ta arendab distsipliini, sest tehnilise spordiala puhul harjutamata kaugele ei jõua,” ütleb Martin ja lisab, et laste puhul tuleks neil lasta algul mängulist nautida ja siis vaikselt õpetama hakata.
VAATA GALERIID!
Allikas: ajakiri Golf
